Vanemahüvitis kõigile lastele

Panin mõned päevad tagasi kirja oma mõtte, et Eesti riik on võlgu lastele, kes sündisid Vabariigi iseseisvaks saamise järel. Mõtet olen veeretanud ammu ja mida aeg edasi, seda arusaadavam ja mõistlikum see mulle tundub. Endale, tõsi, vist mitte teistele. Seetõttu repliigist jääb ilmselt väheseks, et selgitada, kui palju ja kes ning miks on võlgu. Ja siit edasi, kuidas tasuda võlga nii, et sellest saaks kasu kõigile.

Eesti oli pärast taasiseseisvumist vaene, et rahaliselt sündivust ergutada. Nüüd on aeg teine. Riigieelarve tuleb neil aastail täis kiiremini, kui riigipalgal ennustajad on julgenud prognoosida.

Raha on üle. Enam ei ole probleemi pensionide väljamaksmisega. Muidugi, pensionid ei ole suured ja Eesti riik jääb alati võlgu neile, kes jätsid oma paremad aastad okupatsiooniperioodi. Ja mul oleks väga hea meel, kui toetused oleks suuremad pensionäridele, invaliididele.

Ma usun, et lapsevanem ostab kallima käru, kui saab riigilt toetust. Ent lapsed kasvasid üles ka siis, kui elatustase oli oluliselt madalam.

Teiseks õhutab riik nii õpihuvi ka vaesemates elanikkonna kihtides, kus sageli jääb edukal õpilasel ainult loota, et ehk naeratab talle fortuuna ja ta saab stipendiumi, mis lubab tal õppida.

Kolmandaks - riik, olles õpingute osaline finantseerija, saab lootuse, et hea haridusega spetsialist tuleb riiki tagasi memmevaeva tasuma. Loomulikult on sellise toetuslepingu tingimus, et hiljem jäädakse Eesti maksumaksjaks.

Riik saaks sama süsteemi rakendada ka nendele lastele, kes on sündinud 1990. aastate alguses, neil, kes just praegu vaatavad, kus edasi õppida. Nende vanemad ei saanud osa vanemapalgast.