Savisaar ei määra

Eesti on turumajandusega riik, kus suurema osa inimeste kuupalk kujuneb turul tööjõu pakkumise ja nõudluse tulemusel. Ühelgi poliitikul ei ole otsest kontrolli Eesti keskmise palga üle. Nominaalpalga suurus on üldse väga pentsik sihtarv. Elatustase sõltub ikkagi reaalsest kaupade ja teenuste hulgast, mida selle 25 000 krooni eest osta saab. Kui hinnad kasvavad järgneva viie aasta jooksul umbes sama kiiresti, siis on Edgar Savisaare lubadus 25 000 krooni suurusest keskmisest palgast täiesti tühi. Kui kroon aga vahepeal näiteks 10 korda nõrgeneb, siis võiks 2010. aastaks välja pakkuda ka 100 000kroonise kuupalga, see kõlaks veel uljamalt.

Ma eeldan siiski, et selle Savisaare lubaduse taga on vaikimisi tehtud oletused, et inflatsioon jääb endiselt 5% kanti ja 1 euro maksab ka 2010. a 15,6 krooni. Sellisel juhul peaks keskmine nominaalpalk väljaöeldud eesmärgi saavutamiseks kasvama keskmiselt 25% ja reaalpalk umbes 20% aastas. Pikas perspektiivis peaks aga reaalpalk kasvama umbes SKP kasvutempos, mis praeguse tsükli tipus on kerkinud üle 10 protsendi. Seega, isegi juhul, kui Eesti majandus kasvaks järgmise viie aasta jooksul 10% aastas (mis on ikka võrdlemisi ebatõenäoline), peaks reaalpalk kasvama veel kaks korda kiiremini.

Kuigi valitsusel puudub otsene kontroll erasektori palkade üle, saab see loomulikult mõjutada riigi keskmist palka avaliku sektori töötasude kaudu. Oletame nüüd konservatiivselt, et erasektori osa on 60% ja nominaalpalk kasvab seal 15% aastas (mis on jällegi väga optimistlik arengustsenaarium), sellisel juhul peaks 25 000kroonise keskmise palga saavutamiseks avaliku sektori keskmine kuupalk 2010. aastal ulatuma 38 500 kroonini - kasvama seega üle 30% aastas.

On päris selge, et kui midagi ligilähedastki peaks järgnevate aastate jooksul juhtuma, siis jookseb Eesti erasektor veel kiiremini töökätest tühjaks kui praegu. Et välismaale mineku asemel kiputakse sellisel juhul eelistama majandusministeeriumi, mitmesuguseid ettevõtluse arendamise sihtasutusi ja muid riiklikke moodustisi, ei ole siinkohal oluline.

Ükski eelmainitud asutustest ei teeni Eestile välisvaluutat, millega me kõik koos rahuldame oma kasvavat nõudlust importkauba järele. Ma ei välista, et lugupeetud poliitiku ideaalmaastikul kangastubki olukord, kus kogu vajalik valuuta saabub Eestisse ELi abiraha vormis, mida meie rahvateenrid siis oma parima äranägemise järgi valijatele laiali jagavad.

Kui abirahast ei peaks aga jätkuma, siis on tulemus täiemõõduline maksebilansi kriis. Säärast palgasurvet ei kannataks ekspordisektor kindlasti välja. Eelöeldust ei saa järeldada, nagu peaks politseinike palgad oma praegusele tasemele jäämagi. Et avalduse tõeline eesmärk oli suure sumina tekitamine, siis täitus eesmärk juba väljaütlemise hetkel.