Sõda terrorismiga pole maailma paremaks muutnud

Nii nagu I maailmasõjaks ettevalmistumine ei alanud 1914. aasta 28. juuni kuupäevaga, niisamuti ei sündinud ka fanatism ja usuline vihkamine alles 2001. aasta 11. septembril. Kõik see oli ammu enne neid daatumeid olemas. 28. juunil ja 11. septembril toimus vaid lask, plahvatus, mis tõi aastatega kuhjunud pinged esile.

1914. aasta 28. juunile järgnes I maailmasõda, 2001. aasta 11. septembrile sõda terrorismiga. Kuigi miljoneid inimelusid nõudnud ja revolutsiooniliste vapustustega lõppenud I maailmasõda omab võitjaid ja kaotajaid, ei muutnud see maailma paremaks.

Pole ju täiesti alusetu mõnede ajaloolaste seisukoht, et kahte maailmasõda, esimest ja teist, pole mingit alust lahutada, sest teine neist oli sisuliselt esimese jätkuks.

Uskumatu, et möödus vaid vähem kui paarkümmend aastat ja inimesed oma suures enamuses olid järjekordselt eufooriliselt valmis järgnema fanaatilistele üleskutsetele ning asuma vägivaldselt laiendama oma arusaamu tervele maailmale. Unustades kogu õppetunni, mille nad olid äsja saanud.

Ka 2001. aasta 11. septembril alanud sõda võib mõneks ajaks anda näilise võitja - mõneaastase suhteliselt rahuliku perioodi. Kuid seejärel kärgatavad plahvatused Madridis ja Londonis ning me saame teada mitmetest avastatud ja ärahoitud grandioossetena kavandatud terroritegudest.

Ja siis tuleb meil uuesti tõdeda, et sõda polegi veel lõppenud, et ta kestab permanentselt edasi, et ta ei saagi kunagi lõppeda. Ta ei saa lõppeda sellepärast, et vähemalt lähitulevikus ei saa selles sõjas olema võitjat.

See klišee, millega me oleme nii harjunud, et hea võidab lõpuks ikkagi kurja, ei realiseeru kas või ainuüksi sellepärast, et väljakuulutatud sõjas pole vastaspool, ehk kurjus, klassikaliselt identifitseeritav. Ta pole konkreetne riik ega valitseja (seda me juba teame, et ühe riigi ja selle valitseja kuulutamine kurjuse kehastuseks ja selle kehastuse järgnev hävitamine ei viinud teist poolt võidule lähemale) ta on vaid laial skaalal defineeritav mõiste - terrorism.

Sõda ei saa muuta maailma paremaks, sest sõda, vaatamata ka kõige õilsamatele eesmärkidele, jääb alati külvama viha ja sallimatust. Viha ja sallimatus aga sünnitavad omakorda vägivalda. Ja nii jätkates polegi sellest nõiaringist lootust pääseda. Nagu Lähis-Idas, kus pahategu ja kättemaks on oma lõpmatus jadas juba ammu õiged ja valed ühtesulatanud.

Sõda terrorismiga pole muutnud maailma paremaks. Ja ta ei saagi seda muuta, sest terrorism pole võidetav. Terrorism on vaid isoleeritav, mõttetuks muudetav. Et seda saavutada, tuleks panustada rahule ja sallivusele, mõistlikule kooseksisteerimisele, ühiste huvide leidmisele. Alles siis tekib lootust, et džinnina pudelist väljapäästetud kurjus õnnestub sinna tagasi suruda.

Lõplikult hävitada ei saa ju terrorismi niikuinii. Sest maailm on juba nii korraldatud, et sellel on kaks alget: headus ja kurjus ning nende võitlus igavene.