Vähem raha, rohkem naeratusi

Minu ametikoht ei võimaldanud kahjuks ka seda nelja kuud kasutada. Tagantjärele tean, et kolleegid oleks mu äraolekut paremini aktsepteerinud kui ma ise. Tüüpilise eestlasena ma muidugi arvasin, et keegi ei võta mind enam kunagi tõsiselt, kui ma nüüd nii tähtsast ametist nii kaua eemal olen. Poeg oli kuuenädalane, kui käisin Riigikogu Euroopa asjade komisjonis Kontrollikoja aastaaruannet tutvustamas. Kontrollikoja istungitest hakkasin osa võtma, kui laps oli kaheksanädalane. Elan töökoha lähedal, niisiis sööstsin kohvipauside ajal koju last toitma. Senini kõige kirevam hetk selles karussellis on koos kümnenädalase pojaga ette võetud tööpäev Euroopa Komisjonis. Imik jäi minu ema ja heade sõprade hoolde, mina kohtusin komisjonäridega, kohtumiste vaheaegu ikka söötmispausidega täites. See oli mu elu rängim tööpäev. Aga me saime hakkama - mu pojake, head abistajad ja mina.

Minu töökaaslased toetasid mind sel perioodil igati. Minu ettekandepunktid nihutati päevakavas sobivale kellaajale. Imiku käekäigu järele päriti pidevalt. Fotosid nõuti, vahvaid titeriideid kingiti. Kõik see on eriti märkimisväärne, arvestades, et lähimad kolleegid, Kontrollikoja liikmed, on valdavalt üle keskea meesterahvad. Hakkasin aru saama, et tööelu ja titekasvatamist ühitava naise elu ei ole dilemma, vaid midagi, mis peabki nii olema. Ma usun, et paljud eesti emad annaks poole emapalgast ära tööandja toetava suhtumise ning mõnusa sõimekoha eest. Kusagil siin peitub ka Eesti iibeprobleemi võti.