Trans-Siberi ime - kas ime ka Eestile?

Viimasel kaheteistkümnel aastal ei ole olnud ühtegi kuud, mil Eesti meedias ei oleks kõneaineks olnud Aasiast lähtuv transiit.

19. mail sada kakskümmend viis aastat tagasi algas Trans-Siberi raudtee ehitus. Aasta oli 1891. Heal lapsel mitu nime. Nii ka Trans-Siberi raudteel. Küll teatakse seda magistraali uue aja Hiina Siiditeena, küll lihtsalt maailmaimena.

Viimane nimetus omistati Trans-Siberi raudteele 1900. aasta Pariisi maailmanäituse käigus, mil seda ennenägematut insenerimõtte ja -kätetöö saavutust kõrvutati inimkonna jaoks tähtsuselt ja mõjujõult Ameerika avastamise ja Suessi kanali rajamisega. Pea kümme tuhat kilomeetrit raudteed ehitati valmis märkimisväärse kiirusega - kümne aastaga.

Lätlased tõstsid Eesti-suunalise kaubaveo tariife, suunates sellega riiki sisenevad raudteekaubavood oma sadamate poole. Venemaa raudteetariifi tõus läbivale kaubavoole tembeldati analüütikute poolt kiiresti erinevate ametkondade lühinägelikuks sammuks. Mõne aja möödudes selgus, et tegemist oli hästi planeeritud käiguga. Aasia kliendid otsustasid taas meretranspordi kasuks, mille hind oli langenud seoses uute konteinerlaevade liinile tulekuga kuni kolmandiku võrra.

Venemaa hoogsalt kasvanud majandus kasutas vabanenud raudteevõimsused riigisisesteks vedudeks. Ning alles jäänud Hiina päritolu kaubavoogude teenindamisega tulid Venemaa enda sadamad suurepäraselt toime. Tagasilööke pidid taluma nii Soome-Rootsi kui ka kõik Baltikumi vastava ala ettevõtjad.

Kuid kas tihenevas transiidisektori konkurentsis saaks Eesti riik või Eesti ettevõtjad või ka riik ja ettevõtjad koos midagi ära teha? Jah, loomulikult. Ja oluline ei ole, et riik alustaks miljarditesse küündivate projektidega, vaid oluline on, et riik alustaks kohe.

Esiteks tuleb luua võrdsed võimalused konkureerimaks Soome, Rootsi ja Venemaa vedajatega, lubades Eesti teedele 25,25 meetri pikkused autorongid. Samas ei tohi jätta tähelepanuta Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni seisukohta, et Eestis pole praegu nii suuri autoronge ning nende kasutuselevõtt oleks kahjulik kohalikule vedajale, sest enamikul meie ettevõtjatest puudub võimalus oma autopark välja vahetada. Seevastu Soomes ja Rootsis seisab kasutuseta sadu selliseid koosseise.

Teiseks peavad riik ja transiidiettevõtted veelgi suuremat tähelepanu pöörama turundusele. Tegevus, mida on suurepäraselt võimalik koos toimetada ja ühiseid viljugi nautida. Võidab riik, võidab ka ettevõtja, ning vastupidi.

Ja nüüd järgnegu mammutinvesteeringuid vajavate infrastruktuuriprojektide elluviimine. Seeläbi saavutame olulise eelise Vene sadamate ees, mis jääolude tõttu peavad töö seiskama.

Eesti transiiditähe säramiseks ei ole vaja imet, ei ole vaja midagi enneolematut. On vaja teha head Eesti tööd.