Kuidas ma firma toredasse haigusesse nakatasin

Firmas oli aeg, kus lapsepuhkusel oli rohkem naisi kui töölaudade taga. Õigusteadust õppinud inimesena hakkas hinge pugema ärevuseuss - loodus ja tööseadusandlus käsikäes võivad olla ettevõtjale tõsine väljakutse.

Ühel hetkel hakkas teenitud puhkuselt tagasi saabuma noori emasid, kes olid omandanud vilumuse jonnivate olenditega suhtlemisel, kuid vahepeal edasi arenenud reklaamitööstus nõudis hoopis teistsuguseid oskusi. Seadus ütleb, et lapsepuhkuselt naasnud inimesele tuleb säilitada tema töökoht. Ma ei hakka pikalt kirjeldama tekkinud probleeme, sest hea fantaasiaga lugeja oskab neid endale värvikalt ette kujutada. Markantseima näitena võib tuua noore ema, kes tööle naasnuna paari kuu möödudes avastas, et kodus oli ikka mõnusam aega veeta, mistõttu agentuur ja selle kliendid võiksid ilma temata hakkama saada. Teisele töötajale, kelle töökoht oli vahepealsete muutuste tõttu mittevajalikuks osutunud, makstakse omavahelisel kokkuleppel töötasu, ilma et selle eest suurt midagi tegema peaks. Inimesena mõistan, et emadus on püha, väikeettevõtte juhina tahaks aga jõkke hüpata.

Pean tunnistama, et olen uute inimeste palkamisel hakanud tõsisemalt kaaluma nende sugu. Mitte sellepärast, et oleksin macho-siga. Lihtsalt elu on õpetanud: korraga palju rasedaid naisi reformierakonna valimisreklaamis on hea, korraga palju rasedaid töölepinguga naisi sulle kuuluvas ettevõttes on mittehea.

Kogu loo moraal on lihtne. Kiirelt arenevates majandusharudes ei ole töökoht mesi, mis säilib muutumatuna aastaid. Emaduspuhkusel oleval spetsialistil on suur oht rongist maha jääda - tööle tagasiminek eeldab jõupingutusi mõlemalt poolt. Liigsed sotsiaalsed garantiid, mille täitmine jäetakse ettevõtja õlule, tekitavad ühest küljest mõnusa turvatunde, kuid teisest küljest loovad olukorra, kus tööandja alateadlikult eelistab pigem palgata põduraid ülekaalulisi mehi kui noori terveid naisterahvaid. See on aga olukord, mille vältimiseks kõik need seadused ja sotsiaalsed garantiid on mõeldud.