Muidugi toimus erinevaid üritusi, mille nimel korraldajad jooksid end hingetuks ja vaatajad ruigasid mõnust, aga betooni valati nendel aastatel kultuuri nimel kahetsusväärselt vähe. Ja kui kusagil seda tehtigi, siis selgus hiljem enamasti ikka, et kaks esimest korrust on siiski kaubanduse käes ja näitusesaal jääb sinna üles, parkla kõrvale, kui minna alul otse, siis keerata paremale ja teine uks vasakut kätt. Või valmisid asjad siis lihtsalt kampaania korras, sest eelmine põles heleda leegiga tuhaks.
Kultuur ei sünni betoonist, oleks ma tahtnud oma skeptikust sõbrale öelda, aga hoidsin moka maas. Olin just nädal varem käinud Helsingis ja nagu ikka, pööranud sisse ka Kiasmasse. Ja ma olin sellest just vaimustunult rääkinud ja oleks lihtsalt tobe kukkuda nüüd vastupidist väitma.
Parkimisplatsilt algav pikk tunnel on tegelikult hea ettevalmistus edasiseks.
Lagedad hallid seinad. Tühi ruum. Teisel pool ust on järsku avarus, suur siseõu, valgust ja kaunilt voolavaid jooni on nii palju, et hetkeks võtab silmi kissitama. Päikest pole ollagi, taevas on märtsikuiselt pilves. Kumu hoovi astumine võtab tempo maha. Kõike tundub suureliselt palju. Samasugust tunnet jätkub järgmisteks tundideks.
Kunstisaalid jätavad vaataja piltidega üksi, või siis kaksi, kui juhtub olema külastamiseks soodne päev.
Moodsale näitusehoonele kohaselt ei ole siin klassikalisi nelinurkseid ruume, enamasti suunatakse vaatajat ümarate seinte abil järgmisesse saali. Trepid on märkamatud. Muidugi ei ole siin vaikne, ei peagi olema.
Lapsed hoiavad käest kinni ja mängivad rongi. Vedur, ehk nooruke giid, näitab peatusesilti, sinna on kirjutatud Köler ja laste tšuhh-tšuhh lõppeb nõiaväel. Vagunid kuulavad vedurit ja vastavad tema küsimustele. Samas istuvad Soome prouad, sätitud, armsad, kellegi vanaemad ja puhkavad jalga. Ja fuajees asuvas kaupluses on kaks inglise keeles lobisevat prouat, valimas Wiiralti tiigriga riidest kotti.
Kumu on mõnus nagu pühapäevahommikune pannkook piimaga. Esimese korraga sai vaadatud kindlasti vähem, kui vaatamata jäi.
Pärast uue kunstimuuseumi valmimist on raekojaplatsil tunda hoopis teistsugust odööri.
Seotud lood
Tugevad vihmasajud toovad aina sagedamini kaasa olukordi, kus linnatänavad muutuvad minutitega jõgedeks, ristmikud seisavad vee all ning sademevesi koormab üle kogu taristu. Üleujutusi seostatakse enamasti erakordsete ilmaoludega, ent probleemi tegelik põhjus peitub linnade ülesehituses: järjest rohkem rajatakse kõvakattega pindu, kuid sademevee juhtimise süsteemid on ehitatud aastakümneid tagasi teistsuguseid tingimusi arvestades.