Hirm julgeoleku pärast toidab koletisi

Samamoodi halvenesid rahvusvahelised suhted enne maailmasõdu sedamööda, kuidas majandust kasutati võimupoliitika tööriistana. 1911. aastal saatis Maroko diplomaatiakriisi Prantsusmaa spekulatiivne rünnak Saksa finantsturgude vastu. 1930. aastatel kasutasid nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa selliseid võtteid oma julgeoleku tõstmiseks ja USA üritas kontrollida Jaapani mõju laienemist Aasias Jaapani energeetikaimpordi piiramise abil.

2001. aasta terrorirünnakud USAs seletavad ameeriklaste muret oma julgeoleku pärast, kuid mitte Euroopa protektsionistlikku reaktsiooni. Euroopa käitumisele võib tuua kaks vastukäivat seletust. Esiteks: tegu on kummalise psühholoogilise ülekandumisega. Prantslased või poolakad, kes muretsevad oma riigi allakäigu pärast, otsivad süüdlasi väljastpoolt riiki. 1930. aastatel oli selline mõtlemine vägagi levinud, kui suure depressiooni taga nähti "rahvusvahelise kapitali" kurjasid jõudusid. Selle tänapäevane variant on arvamus, et maailm muutub nii kiiresti, et rahvuslik julgeolek ja identiteet on ohus.

Teine stsenaarium eeldab, et nende hirmude aluseks on tegelik probleem. Peaaegu kõikide arenenud tööstusriikide majanduskasv sõltub imporditud energiast (vaid Norra on erand). Enamik riike otsustas enda energeetikat mitte üles ehitada, sest kardeti reostust või tuumaenergiaga seonduvaid ohte.

Selle tulemusel tekkinud haavatavust näitas ilmekalt Venemaa jaanuarikuine otsus vähendada gaasitarneid Ukrainale, millega koos langes ka Kesk- ja Lääne-Euroopa riikide varustatus. Eriti hellaks tegi see juhtum poolakad. Kuid ka lääneeurooplastel on nende endi traumad, nagu suured elektrikatkestused, selgelt meeles. Küsitakse: kui Itaalia firmal tekivad probleemid, kas ta ei jäta siis pigem pimedusse prantslasi kui itaallasi?

Need kaks majandusliku rahvusluse tekkimist kirjeldavad stsenaariumi - üks irratsionaalne ja teine mitte - ei olegi tegelikult teineteisest nii kaugel, vaid näitavad pigem reaktsioonide koosmõju. Hirm paneb inimesi nõudma riiklikku sekkumist. Poliitikutele see meeldib, sest see tõstab nõudmist nende teenuste järele.

Eriti hästi on energiavarude pärast tuntava hirmu oma uue poliitilise visiooni keskmesse asetanud üks tänapäeva poliitik. Nimelt Venemaa presidendi Vladimir Putini nägemuse kohaselt õigustab vajadus energiavarusid kontrollida ja kindlustada riigi ülijõulist sekkumist majandusse.

Näib, et Putinile tuli USA-le tehtud terrorirünnakutele järgnenud olukord ainult kasuks. Sellest ajast alates on Putin kuulutanud oma visiooni poliitikale allutatud energiast viisil, mis ei tee närviliseks mitte ainult venelasi, vaid kõiki eurooplasi. See kindlustab Venemaa presidendi positsioone kodumaal. Kuid lisaks sellele on oluline, et Putin ühes riigis kipub sünnitama Putineid ka mujal.

Me peame tundma muret efektiivsusekadude pärast turgudel, kus on kehtestatud majanduslikust rahvuslusest ehk protektsionismist ajendatud piirangud. Kuid veelgi rohkem peame muretsema selle pärast, et hirm turgude kokkukukkumise või nendega manipuleerimise ees loob nõudmise riikliku sekkumise järele, mis teeb sellise kokkukukkumise hoopis tõenäolisemaks. Sellised hirmust ajendatud julgeolekunõudmised on halvavad.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org