Tuluinimesed ja kuluinimesed ei saa riigis elada üksteiseta

Marksistlik-leninlikul teoorial oli raskusi küll teenindajate, näiteks juuksurite liigitamisel, ent pigem kalduti neidki muidusööjateks arvama - üks õige tööline-talupoeg ei lase ju juukseid lõigata, vaid teeb seda vajadusel ise. See arusaam läks loodetavasti ajalooprügikasti koos seda sünnitanud riigikorraga.

Küsimus tulu- ja kuluinimestest on aga jäänud. Huvitavaim ja üsna valjuhäälne konstruktsioon on äraspidi marksistlik - rikkust loovad üksnes ettevõtjad. Selle arusaama kohaselt on kogu avalik sektor vaid maksudest elav parasiitide kamp ja erasektori palgatöölisedki pigem kulukoht kui tulu loojad. Kust kogu nende rikkus (loe: raha) tuleb - üksnes ettevõtjatele peale pandud maksudest ja nende makstud palkadest. Kõik see nende raha kulutatakse lihtsalt ära, tõelise rahvusliku rikkusena jääb alles vaid see osa, mis ettevõtja kätte jääb.

Veidi mõõdukama omakasulise mõttelennu esindajad peavad ainsaks tulude loojaks erasektorit ja kulutajaks avalikku sektorit. Mõeldakse umbes nii, et avalik sektor elab ju meie makstud maksudest ja seega ainult kulutab. Seega arst, töötades riigihaiglas, on kuluinimene ja pärast "riigitööd" erahaiglas rabades on tuluinimene. Või: kooli koristaja kulutab ja panga koristaja - tulutab. Kooli koristajast saab korralik tuluinimene siis, kui kool ostab koristusteenust erafirmast.

On veel vaiksehäälne, aga enesekindel teaduslik-tehniline intelligents, kelle arusaamade kohaselt loob tõelist rikkust ja väärtust vaid nende looming - uus avastus või toode. Kogu õhtumaise tsivilisatsiooni rikkus pole ju midagi muud kui teaduslik-tehnilise progressi tulemus ja seda nautivad inimesed kulutavad vaid teadlaste ja inseneride poolt loodut. Viimasel ajal on häälekaks muutunud kitsarinnaline huvigrupp, kes püüab avalikkusele selgeks teha, et tegelikud tuluinimesed on rakendusliku, loe: kutseharidusega. inimesed ja kuluinimesed on akadeemilise haridusega (loe: ülikooliharidusega) inimesed. Mis nende peades sellise mõtteni on viinud, on raske mõista, vahest polegi sel mõttel peaga midagi pistmist.

Majandusteadlased ja -statistikud rehkendavad rahvuslikku rikkuse loomist kokku töötajate tegevusalade kaupa: põllumajandusest-kalandusest töötleva tööstuse ja ehituse kaudu hariduse ja avaliku halduseni. Lähtealuseks arusaam, et kõik töötajad sõltumata sektorist loovad lisaväärtust. Võrreldes tegevusalati loodud rikkust, näeme, et finantsvahenduses ja kinnisvaranduses luuakse iga töötaja kohta kuni kolm korda rohkem rikkust kui Eestis keskmiselt; kuus korda rohkem kui haridusvaldkonnas ja üle kümne korra rohkem, kui seda suudavad kalurid. Tulebki välja, et just pangandusest sünnib Eesti jõukus. Kurvalt märkimisväärne on asjaolu, et töötleva tööstuse viljakus moodustab vaid kolmveerandi Eesti keskmisest tasemest. Hea on see, et ametlikult on siiski kõik töiselt hõivatud inimesed loetud tuluinimesteks.

Viimane lähenemine tundubki olevat kõige erapooletum. Tõeliste kuluinimestena jäävad seega lapsed ja pensionärid ning teised ilma formaalselt töise sissetulekuta inimesed, sh ettevõtjad. Selline lähenemine teeb muidugi ettevõtjatele liiga ning kuidagi ei tahaks päris nõus olla ka sellega, et kodu ja lapsi hoidev vanavanem midagi meie rahvuslikule rikkusele ei lisa. Kui lisada veel tõsiasi, et ka olümpiavõitjaid kuluinimesteks tuleb pidada, siis tundub, et ka selline lähenemine pole õige.

Kust siis tuluinimeste ja kuluinimeste vastandamine pärineb? Eks ikka soovist kiiresti jõukaks saada. Hinge poeb kahtlus, et keegi muidusööja kulutab tema tulu ära. Ja asubki tuluinimene kuluinimesi otsima, et talle kuuluv tagasi nõutada. Otsitakse nii parlamendis kui ajaleheveergudel - see tegevus küll rikkust ei kasvata. Rahvuslik jõukus kasvab ikka nendest tegemistest ja ettevõtmistest, mis eelkõige üldisemat kasu edendavad. Seda saavad omal moel teha luuletajad ja pankurid, arstid ja keevitajad.