Personaalne kliendihaldus Kihnu saarel

Tähtis kogunemiskoht on kirik, aga see on naiste pärusmaa - nemad panevad küünlaid, palvetavad oma pere eest, saavad patud andeks ja sädistavad rõõmsalt juttu õigeusu teenistuse esimese osa ajal. Seda luksust kirikus seekord polnud, et varbad ja nina olnuks soojas - tuul puhus ahjusuitsu korstnast sisse ja parem oli ta seekord kütmata jätta. Karmid naised seal saarel - õigeusu jumalateenistus ei ole mingi lühike istumine.

Suurim hirm ja armastus on kihnlastel mere vastu. Ehkki tõuse on saareelanikud näinud ennegi väiksemaid ja suuri, peetakse mullust jaanuaritormi lausa tsunami enda järellaineks. Eelmise aasta mälestus uppunud koduloomadest, mere viidud ustest-akendest, rikutud põrandatest ja seintest ning kodu ülesehitamisel võetud laenukoormast on veel liiga värske.

Teine hirm on saare tühjenemine - vanu enam ei ole ja noored pole veel tagasi. Eesti regionaalpoliitika ei ole aastaid piisavalt toetanud ääremaid, olles liialt lootnud nähtamatu käe teooriale. Nimetatagu Tallinnast kaugemaid maanurki - kus pole inimesi, pole ettevõtlust, pole tööd ja raha turutõrkega piirkondadeks, hõreasustuseks või metsaks - nende ignoreerimisega võib teha suure vea. Seda tagantjärele parandada ei saa, sest olles kultuuri juured läbi lõiganud, need enam vanal moel tagasi ei kasva.

Varem oli Kihnus kalatööstus, kolhoos, isegi haigla, aga nüüd enam ammu mitte. Sellega on seotud kolmas hirm - aknaga ümbrikud ehk nende sisuks olevad arved. Sest tööd ja palka Kihnus ei ole, mille eest neid arveid maksta. Ometi on seal suuri väärtusi - traditsioonid, kombed, mee- ja ravimtaimed, osavad näpud, rahvameditsiini nipid jms.

Kihnus iseküpsetatud saia ja leiva retsepti pärides tuli välja, et leivatainas peab juuretise abil kaks-kolm päeva käärima, juuretis aga on vanem kui perenaine.

Leivaastjat pole aastakümneid feeritatud ja sama juuretis jätkab iga leivataina kääritamisel oma tööd. Leiba pole siiski väga tihti vaja teha, sest talvel on Kihnu pere väike - vaid pereema, Kihnu kampsuni algus varrastel.

Kui jäätee kõrval suusatasin, lehvitati mulle nagu teistmoodi inimesele, saunateel pandi õuevalgustus põlema, kirikusse lubati ilma traditsioonilise kördi-põlle-pearätita.

Väga teistmoodi kogemus oli suusatada keset valget siledat välja, vaid jääteed tähistavad kadakatuustid orientiiriks. Ei langusi ega tõuse. Jäätee on 12 km pikk, ent selle selle kõrval suusatamine võttis pea kolm tundi. Ühel pool vurasid hääletud autod, horisondil istusid kalamehed - aga need olid pigem kui muinasjutust. Siis maalis päikeseloojang kogu välja roosaks - jälle muinasjutt. Aga muinasjutuline Kihnu ongi - eriliselt armas koht oma elutarkuse, visaduse ja rahuga.