Avaldada tuleks veelgi karikatuure

Samadest kavatsustest lähtusid skandaalsed karikatuurid avaldanud Taani lehe Jyllands-Posteni ajakirjanikud, nagu võib aru saada lehe kultuuritoimetaja Flemming Rose artiklist ajalehes Washington Post. Ajakirjanikke kannustas eelkõige teadmine, et lugejail on õigus neid karikatuure näha.

Vastupidiselt Pruulile arvan, et neil teemadel tuleb veel rohkem rääkida, kui seda seni on tehtud. Piltlikult öeldes avaldada veel rohkem karikatuure.

Kui meenutada islamiusuliste noorte tänavarahutusi, sadade busside ja autode põletamist Pariisis ja mitmel pool mujal Euroopas, tulid need ootamatult eelkõige seetõttu, et puudus dialoog immigrantide ja võimude vahel. Niisamuti ei puhkenud üleilmne moslemite raev karikatuuride avaldamise pärast. Need pildid ilmusid Taani ajalehes juba septembris ja pilte prohvet Muhamedist on ilmunud ka varem. Neid karikatuure on avaldatud ligi 50 riigis. Probleem oli selles, et Taani ametivõimud keeldusid ülbelt kohtumast kohalike islamiusuliste esindajatega, kes soovisid alustada dialoogi.

Islamiusuliste immigrantide esindajad nii Taanis kui mujal Euroopas on pikka aega tahtnud küsida karme küsimusi: aastakümneid tagasi lubasite meid uhkelt enda juurde, miks ei võta te nüüd meie probleeme kuulda? Moslemite tööpuudus on suur. Euroopa võimud lootsid, et võõrad teevad ära kõik musta töö, loobuvad ajaloost, traditsioonidest ja neist saavad lõpuks ontlikud eurooplased. Aga inimene pole robot. Lõhe immigrantide ja põlisasukate vahel üha süveneb, töötud immigrandid vajavad ise ülalpidamist. Kuivõrd Euroopal ei lähe majanduslikult enam nii hästi kui varem, on inimesed pinges. Lihtsaim on kõigis hädades süüdistada nõrgemaid, immigrante.

Dialoogi puudumine on mure, mis ajendas Taani islamiliidreid otsima toetust mujalt maailmast. Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen tegi vea, kui alustas mõttevahetust alles pärast seda, kui islamiriikides hakati boikoteerima Taani tooteid, põletama Taani lippu ja lõpetuseks lastud õhku Taani saatkond Süürias.

Loomulikult on ajakirjanik inimene. Pruuli järeldab sellest, et ajakirjanik saab kõik oma solvumised valada artiklitesse. Vastupidi, ilmselt on see elukutse, kus oma solvumisi saab kõige vähem välja elada. Ajakirjaniku tegevust reguleerib eetikakoodeks ja ajakirjaniku töö on kritiseerimiseks kogu ühiskonnale avalik. Üleskutsed piirata meedia tegevust tipnevad tsensuuri ja tagakiusamistega, mis iseloomustasid elu Eestis veel 20 aastat tagasi. Mina sellist elu tagasi ei taha.