Teoorjus on mu põhivarustuses!

Ehk teen ma teatrile liiga, aga vahel on pimedas saalis istudes tunne, et see, mida mulle jupiteri vihkude kimbus esitatakse, on ammu lukku pandud teema. Umbes nii, et jah, me võime sellest ju rääkida, ma võin teiega, mu kullakesed, kaasa ju mõelda, aga see rong on siit, Tallinn-Väiksest, juba ammu läinud. Selline mõranenud, aga jube armsa tassi tunne. Vedelikku kinni ei pea, aga kõrvale ma teda ka ei pane. Kuidagi oma ikkagi.

NO99 on oma esimestest etendustest peale olnud rohkem partei tegevusprogrammi kui vana muinasjuturaamatu nägu. See, mis kääris selle teatri seinte vahel juba ammu, on nüüd soodsate pärmiseente abil lahvatanud elavaks pildiks. Kõik on värske, palju on ootamatut.

Läbinisti kriitiline ja irooniline kõige, ka pildi elustajate eneste suhtes, on Nafta! etendus, mis teeb omamoodi kindlasti teatriajalugu. Teatri hindajatele on muidugi hea, et etenduse lavaletulek satub veebruari algusesse, nii on lootust, et uue hooaja alguseks on tükk lavalt maas ja seega kadunud ka sisuline kohustus teha poliitikat ehk premeerida lavastust ja tegijat selle kriitilise sõnumi edastamise eest. Aga sõnumis on kriitikat küllaga, või mis ma räägin, see ongi puhas kriitika, mille sõnum võib kohati jääda isegi selgusetuks. Või siis nii, et erinevate kriitikate sõnumite lahtikodeerimiseks on tempo liiga suur ja silmad koos mõistusega ei tule kõigele järele. Teisisõnu, olge valmis madinaks, madin tuleb, aga võtke seda kuidagi rõõsalt.