Ettevõtlust ei saa ära keelata

Nafta ja naftasaaduste käitlemise ohutus on Tallinna avalikkust erutanud aastaid. Käremeelsed on nõudnud naftatransiidi kohest lõpetamist, ent on ka neid, kelle arvates on naftasaadused kaup nagu iga teinegi ja sellega hoolikal ringikäimisel pole ohtu ollagi. Nii nagu ikka, on tõde äärmuslike arvamuste vahepeal.

Möödunud kümne aasta jooksul on erinevad linnavõimud püüdnud transiidi murega tegeleda ja ohutuse asja ajanud. Paljud probleemid on saanud lahenduse - Ülemiste ja Kopli kaubajaamad on nüüd aiaga piiratud, turvateenistused tööle palgatud, riskianalüüsid tehtud, linnatänavatel autotranspordiga korraldatavat kütuste vedu piiratud jne. Tõsi, raudteel veerevad naftasaaduste tsisternide rattad sama usinalt kui varasematel aastatel.

Kuidas edasi toimida? Turumajanduse tingimustes ei saa linnavõimud midagi paugu pealt ära keelata. Selline asjade lahendamine tooks kaasa kohtuasjad, mis lõppeksid linna kindla kaotusega. Ettevõtlust ei saa ära keelata, ent ettevõtlus ei saa olla ohuks elanikele ega keskkonnale. Niisiis, kompromiss. Ainus mõeldav lahendus olekski ohutust parandavate meetmete kompleksprogramm, mille panevad kokku ja viivad ellu kõik seotud osapooled.

Esimene ja kõige tähtsam on naftasaaduste raudteetransiidi linnast ümbersuunamise võimaluste veelkordne läbivaatamine ja vaagimine. Võib olla, et kõigile osapooltele vastuvõetav lahendus on kahe silma vahele jäänud või ei ole sellele lihtsalt tuldud.

Teine, meie jaoks oluline valdkond on linnas paiknevate bensiinijaamade ohutus. Maapealsete mahutitega tanklad peavad oma tegevuse lõpetama või tuleb nende omanikel teha kulutusi "püttide" maa alla viimiseks. Sellest nõudest me enam taganeda ei saa.

Kolmas aspekt on seotud nn avaliku ohutusega. Siin peame silmas nii päästetöödeks vajaliku infrastruktuuri väljaehitamist, võimsama päästetehnika muretsemist, ohtlike ettevõtete ümbruse korrastamist ja nendega piirnevate tänavate ohutuse tõstmist, raudteeületuskohtade vastavusse viimist nõuetega kui ka elanikkonna ohtudest teavitamissüsteemi loomist, ettevõtete oma päästemeeskondade väljaõpetamist ja varustamist.

Lisaks veel hulga muid töid, mis peaksid ohtlike ainete käitlemise riske vähendama. Ka munitsipaalreservi moodustamise ja haldamise küsimus tuleb uuesti läbi töötada.

Kõik lahendamist ootavad probleemid on grupeeritud ja nendega hakkavad tegelema osapoolte esindajatest moodustatud komisjonid. Linnavalitsus on teadlik rahvatarkusest, et kui tahad asja lörri lasta, siis moodusta komisjon. Kuid parata pole midagi, ilma osapoolte arvamuste ärakuulamiseta ning kompromisside otsimiseta enam edasi ei saa. Nii nagu ei saa me vastuvõetavat lahendust ilma riigi ja Tallinna lähiste valdade seisukohtade ja abita.

Linna turvalisus on linnavõimu üks prioriteete. Loomulikult ei tähenda see seda, et me võtaksime politseilt üle tema funktsioonid, korraldaksime päästeteenistust ümber oma tahtmise järgi või asuksime raudteel liiklust organiseerima. Linn näeb oma rolli koordinaatorina. Meie ülesanne on tuua asjatundjad ühise laua taha ja korraldada koostööd linnaelaniku huvidest lähtuvalt. Tõsi, kõik ei lähe alati nii kiirelt ja sujuvalt kui me tahame, aga järjekindla ja kannatliku toimetamisega võib edu loota.

Ise olen veendunud koostöö pooldaja. Linnavõimude saamatus on ilmnenud just selles, et sihi seadmisest kaugemale ei jõutud. Vähe on ainult probleemi "ärakuulamisest", vaja on leida teed ja vahendid, mis püstitatud eesmärgini viivad.