Sinine leht ründab ettevõtjaid

Sotsiaalministeeriumi juhtkond on seega võtnud ülimalt pragmaatilise positsiooni: kuna rahaline kitsikus palgavaidlusel viib avaliku konfliktini kogu meditsiinipersonaliga, on enne valimisi lihtsam norida tüli ettevõtjatega. Millist nõu siis anda, et ei juhtuks tööõnnetust?

Esmalt ei tohiks riik unustada patsiente, kes iga muudatust tervishoiusüsteemis esimeses järjekorras omal nahal tunda saavad. Haigusraha väljamaksmine tööandjate poolt suurendab vaieldamatult nende huvi töötaja tervisliku seisundi vastu ja siin võime vastamisi põrgata mitme õigusliku probleemiga. Tänaseni pole riik suutnud kontrollida haigushüvitiste väljamaksmist, nüüd pakutakse seda funktsiooni lahkelt tööandjatele. Aga kas antakse ka hoovad? Kuidas saaks tööandja tõendada simuleerimist? Käia perearstiga kohtu vahet? Kas tööandjal on õigus tutvuda töötaja tervist puudutavate isikuandmetega? Kas tööandjal on õigus vabaneda töötajatest, kes on üleliia tihti haiged?

Ministeerium, kes lisaks sotsiaalhoolekandele on vastutav ka töösuhete kujundamise eest, võiks nende küsimustega rohkem pead vaevata. Muidu loome tarbetut tööd juristidele ning kulutame põhjendamatult kõigi osapoolte närve ja raha.

Teiseks. Eesti ravikindlustus on kaugel efektiivsest juhtimisest. Viimased külahaiglad suleti Toomas Vilosiuse ametiajal ning Eesti haiglajuhtide käsutuses on endiselt kaks korda rohkem ruutmeetreid ühe voodi kohta kui Rootsi kolleegidel. Üleliigsed ruutmeetrid on seotud kuludega (renoveerimine, kütmine, hooldamine). Kas keegi on edasi uurinud haiglate poolt sõlmitud "pehmeid" rendilepinguid ning teinud järeldusi haiglapindadel lokkavast erapraksisest? Kui suurt kokkuhoidu võiksime haiglavõrgu jätkuvast korrastamisest saada?

Kolmandaks. Maksumaksjatele uute koormiste kehtestamisel ei tohi unustada, et Eesti on endiselt üks väheseid riike, kus kogu tervishoiu rahastamine põhineb tööandjate poolt makstaval 13% sotsiaalmaksul. Kuigi poliitikutele ja tervishoiujuhtidele meeldib rääkida töövõtjate kõrgest omavastutusest, on see kahjuks müüt. Tööl käivad ju nooremad ja tervemad inimesed, kes peamiselt "tarbivadki" vaid tüli tekitanud töövõimetushüvitisi. Seega tuleks jätkuvalt tõstatada küsimus töövõtjate panuse suurendamisest tervishoidu. Selleks pole poliitikuil aga kahjuks julgust.

2006. a algavaid palgavaidlusi silmas pidades soovitan ministeeriumil otsida lahendusi, mis oleksid vastuvõetavad nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Kui keskmine ettevõtlusega tegelev FIE maksab 10 korda vähem sotsiaalmaksu võrreldes keskmise palgasaajaga, on ilmne, miks asub Eesti oma ravikindlustuse rahastamistasemelt Euroopa tagaotsas. Ministeeriumi kinnitusel ei too haiguslehtede reform kaasa tööjõukulude suurenemist, kuna aasta alguses vähendati töötuskindlustuse makseid. Siinkohal on unustatud, et töötukassa tariife vähendati mitte kingituseks tööandjale ja töövõtjale, vaid sellepärast, et sinna oli mõttetult palju raha kogunenud (2 miljardit!). Pealegi lonkab siin aritmeetika. Hetkel ministeeriumi poolt väljaöeldu suurendab tööandja kohustusi viis korda võrreldes töötuskindlustusmaksete vähendamisest saadud kokkuhoiuga.