Kas kips maha võtta, ei otsusta direktor

Kahjuks mitte kõik, tuleb tunnistada. Ja tuleb tunnistada ka seda, et riigivõim loeb osa neist ponnistustest täna erisoodustuseks ja maksustab kõrgema maksuga. Selleks pole mingit vajadust, sest tööandja poolt töötajate tervisesse paigutatud kroon hoiab kokku ravikindlustuse kulutusi, mis erisoodustusest siinkohal rääkida oleks sobilik? Seega oleks igati loogiline, kui esimeste haiguspäevade tasumise kohustusega kaasneks ka sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähenemine vastava summa võrra. Panustad töötajate tervisesse ja võidad; ei tee seda, ja maksad. Lihtne ja loogiline.

Näppu lõigatakse juhul, kui kogu ürituse eesmärgiks on tervishoius valitseva rahapuuduse tohterdamine. Kõigepealt seetõttu, et tööandja kanda jäävate haiguspäevade hulk saab olema väga väike ja pikaajalist lahendust see tervishoiu rahaprobleemidele ei kujuta. Palju mõistlikum oleks näiteks perearstide poolt antava arstiabi toomine riigieelarveliseks kuluks analoogselt kiirabi ja vältimatu arstiabiga. Ravikindlustuses "võidu" lahtrisse kantava raha hulk oleks palju suurem, ravikindlustamata inimesed pääseksid perearstide juurde samadel alustel kindlustatutega ja see hoiaks omakorda kokku kulutusi nende inimeste vältimatuks raviks. Liiatigi võib selle koormuse kandmine tööandjale, sotsiaalmaksu vähendamata, pidurdada palgakasvu ja tekib küsimus, kas ravikindlustus sellest üldse võidabki?

Seega on mõistlik siduda palga maksmise jätkamine tööandja poolt esimestel haiguspäevadel sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähendamisega. Haiguspäevade arvu maksumus on teada ja selle võrra tuleks vähendada maksuprotsenti. Miks see viis aastat tagasi tegemata jäi? Seetõttu, et Tööandjate Keskliidus jäi peale nende tööandjate tahe, kus töötingimused raskemad ja seetõttu maksuvähenemine oleks vähem sisse toonud kui palga maksmise kulude tasumine haigestumise korral. Kindlasti oleks olnud ka palju sellest rehkendusest võitjaid, aga nende häält polnud kuulda ja nii maksvadki nad tänini kinni ka kehvemate töötingimustega töötajate haiguspäevi. Kuna tollasel valitsusel oli kombeks esitada Riigikogule ainult neid mõtteid, mis tööandjate ja töötajate ühingute poolt heaks kiidetud, siis jäigi see ettepanek läbirääkimiste lauale.

Uuesti avanenud arutelust loodaks tööandjatelt tõsisemat argumentatsiooni. Kui neid kuulata, jääb mulje, et meil ongi kaks haigestumise põhjust - olümpiamängud ja koondamine. See ei ole tõsine jutt, ehkki ilmekas. Täiesti uus on aga soov muutuda ise haiguspäevade ainukontrollijaks. Ka täna on see kohustus tööandjal ju tegelikult olemas, kui haige raviettekirjutusi rikub (nt tuleb tööle varem, kui arst ta terveks tunnistas). Siis ei tohiks haigusraha maksta. Küsimusele, kas võtta kips maha või mitte, peaks vastama ikkagi arst, mitte direktor. Kui aga anda tööandjale õigus sorida töötajate terviseandmetes, on see lihtsalt põhiseaduse vastane ja ükski president sellist seadust välja ei kuuluta.