Tõde Loopealse elamurajooni kohta

Äripäev ja Delovõje Vedomosti on pühendanud suurt lehepinda Loopealse elamurajoonile, selle ehitajale ja veel enam maksumusele. Loodan vaid, et tegu pole tavapärase eestlasliku väiklusega, kus vend ei tunne venda ja viha jätab varju tõe.

ÄP artiklis on segamini -aetud terminid: pealkirjas on tulu, loos räägiti puhastulust. Need on väga erinevad asjad.

Skanska (või Merko, YIT vm konkursil ise või projektfirmade kaudu esinenud ehitusfirma) jaoks pole 30 aasta jooksul saadav miljardiline tulu küll kaht lehekülge vääriv uudis. Seda enam, et tulu teenimisele eelneb kulude kandmine. Miljardilist kasumit see projekt küll ei teeni ja väga lihtsal põhjusel: leht unustas artiklis kulud, mida tuleb Skanskal 30 aasta jooksul kanda.

Hoonestusõiguse lepingu järgi peab Skanska kandma elamute korrashoiukulud. Tallinna arvutused näitavad, et need ulatuvad need ca 14 miljoni kroonini aastas. Samal ajal tuleb Skanskal tagasi maksta korterite rajamiseks võetud laenu. Lisaks jooksvatele kuludele eeldab korterite müük 30 aasta pärast ka nende kapitaalremonti, mis seda tüüpi elamute ja niisuguse aja puhul läheneb korterite ehitusmaksumusele. Lisaks risk: kas 30 aasta pärast on 1-2toalised korterid üldse müüdavad?

Linn võib lepingu järgi ka pikendada rendilepingut, mis tähendab, et korterid peavad olema heas korras ja seda Skanska kuludega. Kui see nii läheb, ei saa Skanska korterite müügist tulu, vaid lisandub kulu korterite korrashoiuks. Sellist võimalust pole ÄP arvestanud.

Eesti väiksuse tõttu on meil väga vähe ehitusfirmasid, kes oleksid suutelised Loopealse-suuruseid programme korraldama ja ellu viima. Konkursil osalesid pea kõik suuremad ehitusfirmad ja valituks osutus parima pakkumise tegija. Mida veel ühelt konkursilt oodata! Konkursi ettevalmistamisel ja läbiviimisel oli linnale abiks audiitorfirma PriceWaterhouse Coopers. Seega, rääkida mingist suunatud kingitusest on suisa kohatu. Kui ka sellise soliidse audiitorfirma kaasamine ei taga ÄP arvates erapooletust, siis mis veel tagab?

Samasugust avaliku ja erasektori koostööskeemi rakendavad omavalitsused edukalt ka koolide renoveerimisel. Põhjus, miks linn niimoodi ehitusi läbi viib, on riigi seatud piirangud laenukoormusele. Tegemist on alternatiiviga laenamisele ja finantskohustuste hajutamisega. Me ei saa hajutada investeeringuid, meil on kohe vaja korda saada teed, koolid, lahendada sundüürnike probleem.

Artiklis toodi idee luua ehituseks ja arendamiseks linna äriühing - see protsess juba käibki. Elanike võime kohta tasuda munitsipaaleluruumi eest võib öelda seda, et viimasel aastal pole võlgnevus suurenenud. Linn ehitab erineva suurusega ja mugavusastmega kortereid. Loopealsel on 80% korteritest 1-2toalised. Väljakuulutamisel on ühiselamutüüpi kortermaja hange. Neile, kes kuidagi endaga hakkama ei saa, ehitab linn sotsiaalpindasid. Mullu detsembris näiteks avati Tuulemäe tänaval 200kohaline sotsiaalmajutusüksus.

ÄP artiklis väidetakse, et munitsipaalehitus toodab kodutuid. Mina nii ei arva. Tallinn on ehitanud ja renoveerinud 1000 korterit, lisaks on avatud sotsiaalmaju. Vaevalt neid, kes on neis eluaseme saanud, saab nimetada kodutuiks. Kui tõesti keegi mingil põhjusel ei suuda üüri tasuda, siis saame pakkuda odavamat pinda. Detsembris 2005 otsustas Tallinna volikogu üürivõlglaste ümberpaigutamise mugavustega korterist ahiküttega pinnale, reeglina on üürivõla tekkimise põhjuseks just kommunaalkulud.