Kaspar Paas ja arhiivi ununenud amet: kingsepp

Kaspari jutt kingsepatöö õppimisest kõlab nagu kunagi ajakirjas Noorus avaldatud lood noortest eesrindlastest nõukogude tööstuse tuulisel maastikul. Väga soojad ja sümpaatsed, kui on sündinud tõesti, kui neid pole kellegi käsul valmis luuletatud. Loomulikult räägime ka soodumusest, kuskilt peab ju olemas olema huvi kingasepistamise vastu? Aga, ei. Teadaolevalt pole varasemate põlvede tegemised olnud kuidagi kingsepatööga seotud. Noorena ikka meisterdasid, putitasid või treisid midagi? Ei, raputab Kaspar uuesti pead ja vaatab mind oma suurte ja kavalate silmadega. ?Ei midagi sellist. Muidugi, see, mida oli vaja, selle tegin ära, aga mingit pisiku juttu ei saa küll lapsepõlve arvele kirjutada!?

Küll aga on kingsepatöö ise nakatanud Kasparit teistesse pisikutesse. Nii on ta viimaste aastate jooksul hoolega kogunud vanu jalanõusid. ?Ega sul ei vedele kuskil kuuri all?? küsib Kaspar keset juttu, kui oma töökojas Järvel mulle vanu, Teise maailmasõja aegseid rautatud tallaga saapaid näitab. Pruunid saapad näevad välja sellised, nagu oleks ohvitser neist just välja astunud ja jalarättides teise tuppa kohvi läinud jooma. ?Täiesti korras, pane jalga ja kanna!? sai Kaspar mu pilgust täiesti õigesti aru. Saapaid ja kingi, uhkeid ja räbalaid on kogunenud kokku paras hunnik. Täpse arvu nimetamisega jääb kollektsiooni omanik igal juhul jänni.

Järvel asuvat ortopeediakeskust ei ole muidugi õige Kaspari töökojaks nimetada. Põhiliselt töötavad seal siiski elukutselised kingsepad, kes valmistavad eritellimusi. Käsitsi teevad, hoolega. Just siin on Kaspar tegelikult jalatsivalmistamist õppinud.

?Endla tänava kingsepp soovitas, et ma siia tuleks,? räägib Kaspar Paas ?kohalikega? sündinud tutvuse loo. Selleks hetkeks olid ühed pealsed valmis õmmeldud ja edasine töö jäi juba tööriistade taha. ?Nii ma siia jõudsin. Ja jäin?? Kaspari hääles on kokteil tänulikkusest ja uhkusest. Olla õpipoiss hea meistri juures on ilmselt meeldiv tunne, selline, mis on mõõdukat kadestamist väärt. Räägime meestest, kes sama laua ääres töötavad. Üks oskab hästi juhendada ja tööjärjel silma peal hoida, teise käe all valmib ka kingsepatööks õige nuga, selline, mille tera ei peta paludeski. Mehed ei hoia kiitusega tagasi ka Kaspari aadressil. Põhilise etteaste teeb ortopeediakeskuse juhataja Daavo Viljur: ?Ütleme nii, eks neid tegijaid on siin käinud. Meie katsume neid ikka vastu võtta.? Daavo räägib vaikselt ja siis, kui Kaspar on hetkeks teise töötuppa kadunud. Hääletoon, hillitsetud ja tasane, lubab, et kohe tuleb midagi sellist, mis kõigi kõrvadele pole mõeldud. ?Kaspar on aga teistmoodi, ta on erilise innuga asja küljes! Poiss tahab jännata!? Viimastes sõnades võib üsna kindel olla. Kaspari enda sõnade järgi kulgeb ta tegemine praegu põhiliselt kolmnurgas, mille tippudesse jäävad kodu, ortopeediakeskus Järvel ja veel kool. Kunstiülikool, disain ja kolmas kursus. Muu jaoks eriti aega ei jätkuvat. Omavahel öeldes, tundub, et ka kooli ja kodu jaoks mitte eriti, sest kingade tegu on noore mehe jäägitult enesesse haaranud. ?Ükskord läks neljani hommikul,? möönab Kaspar, rääkides kinga modelleerimisest, et vahel läheb ajataju tööd tehes pankrotti.

Hoolega jändamise esimesed viljad on olemas. Nendest klientidest, kes tellivad uuesti, oli juba juttu. Järvel, töökojas käies, oli Kasparil parasjagu kiire ema peokingadega ? onul oli kohe tulemas juubel. Ja nii laseb Kaspar juttu ajades kätel käia. Määrides kreemi ema peokingade taldadele räägib noor kingaentusiast sellest, kui kahju on tal, et Eestist õiged meistriteadmised kaduma kipuvad. ?Ma otsisin, aga kusagilt ei leidnud meest, kes oleks õpetanud mind harjaseid kasutama!? on Kaspar natukene nördinud. Viinis käies sattus mees töökotta, kus üks meister oskas. Seal vaadatud ja justkui lihtsana kirjaläinud oskus oli koju jõudes peast läinud nagu maitsva koogi viimane tükk kandikult.

Muidugi räägime unistustest ja sündmustest, mille külge sobib kleepida silti tekstiga ?jah, nii võiks vist minna küll?. Räägime sellest, et käsitööking tõuseb kindlasti uuesti au sisse, räägime kvaliteedist ja faktist, et oma allkirja kinnitamiseks kinga sisse, peab olema enesekindlust ja teadmine, et valminud jalanõu on ?viimase peal?. Rahast me väga ei räägi. Selge see, et käsitsi valmistatud ning just tulevasele kandjale mõeldud kingad maksavad rohkem kui need, mida Portugalis on miljonite kaupa valmistatud. Ühe korraliku paari tegemiseks võib vabalt kuluda mitu nädalat usinat tööd.

Minu küsimusele, millist jalanõud ta tahaks veel õppida tegema, vastab Kaspar kohe: viisku. ?Viisk on üsna peene konstruktsioon,? kiidab Kaspar ja räägib loo, kuidas ta imetles pimedaks jäänud vana mehe käteosavust, kui too näitas talle viisu tegemise kunsti. ?Pastlaid oskab igaüks teha, aga viisud?!?