Seinalehtede aega pole tarvis

Eestis on kombeks rõõmustada meie edusammude üle kõikvõimalikes edetabelites. Kuid medalil on ka varjukülg: vaimu ja võimu mandumine. Ilmekaks näiteks sellest vastuolust on Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare valitsus, mis oma võimuletulekust alates pole suutnud sõnastada ühtegi tõsiseltvõetavat eesmärki, küll aga leidnud hingejõudu propagandaks ning ametikohtade täitmiseks oma soosikutega. President Lennart Meri konstateeris hiljutises usutluses tabavalt, et saabumas on justkui seinalehtede aeg.

Kaasaegne ühiskond väärtustab arvamuste paljusust ning riigi arenguks on vajalik pidev maailmavaateline debatt sisuliste küsimuste üle. Just nimelt sisuline, mitte meie avalikus ruumis domineeriv klantspildi ja rahajagamise retoorika. Tõsi, loosungeid tarvitavad erakonnad ka vanades demokraatiates, kuid siin on oluline mõista erinevust: loosung võtab sisu kokku, mitte ei asenda seda. Sisu hägustumine on meie erakondade tõbi.

Täna riigitüüri hoidvate erakondade karv võib olla eri värvi, kuid üha vähem on seda, mis neid tegelikult teineteisest eristab. Ajakirjanduses on käibele tulnud omamoodi uudissõna teflonmees ? poliitik või erakond, kellele miski külge ei hakka. Tõepoolest, avalikkus ootab siiamaani vastust küsimusele, kuidas sai poliitik Edgar Savisaarest üleöö kinnisvaraarendaja, kes probleemivabalt suudab omandada Tallinna lähedale 25miljonilise kinnistu? Vaikus.

Peaminister Ansip ja Eesti Panga president Andres Lipstok teevad suuri sõnu LHV skandaali peaosaliste materdamisel, kuid jäävad kohe sõnaahtraks, kui jutt läheb nende endi koalitsiooni- või äripartnerite jahmatavatele tehingutele. Kahjuks näeme me iga päev uut Reformierakonda, mida Andrus Ansip on muutmas Keskerakonna ja Rahvaliidu klooniks. See on parempoolse hoiakuga inimestele suur kaotus, et 1990ndatel loomeintelligentsi poolt asutatud erakonnast on saanud küüniline võimumehhanism. Just Reformierakond on see maamärk, mis on andnud põhjuse kõneleda nomenklatuuri taastekkest ning sovetlike kommete naasmisest võimu juurde.

Millised valikud mõtlevale kodanikule jäävad? Kohaliku omavalitsuse volikogude valimise kurb statistika näitas, et esimene eelistus on valimispäeval koju jääda. Selget maailmavaadet esindavad erakonnad on Eestis madalseisus. Sotsiaaldemokraadid kogusid kõigest 6% valijate toetuse, mis on nõrgim tulemus Riigikogus esindatud erakondade seas. Konservatiividel läks veidi paremini: Res Publical ja Isamaaliidul kummalgi eraldi 8,5% ning kokku 17% häältest. Kuid põhjust rõõmustamiseks ei anna seegi tulemus. Eesti arengu määramiseks ning 2007. a Riigikogu valimiste järel uue valitsuse moodustamiseks on vaja enamat.

On veel üks ajaline pidepunkt, kus minu arvates südametunnistusega erakondadel tuleb seljad kokku panna ning erahuvidest üle olla. See on presidendivalimised. Eesti vajab presidenti, kes räägiks Euroopaga ühte keelt. Presidenti, kes suudab siduda kodanikke oma riigiga ning tuua meie teadlased, vaimuinimesed ning ettevõtlusliidrid taas avalikel teemadel kaasa mõtlema.

Neid eesmärke ei saavuta ükski erakond üksinda. Eesti erakonnamaastik on jätkuvalt killustunud, eriti konservatiivide leeris. Seetõttu suhtun positiivselt Isamaaliidu esimehe Tõnis Lukase üleskutsesse uue konservatiivse erakonna asutamiseks Res Publica ja Isamaaliidu baasil. Iga ühinemine on keeruline, seda eeskätt erinevate isiksuste ja isikutevaheliste suhete põimumise tõttu. Kuid ettepanek on õigesti ajastatud ning väärt, et seda tõsiselt arutada. Tahan ka uskuda, et ettepanek on siiralt esitatud.

Res Publicale on parempoolseid, konservatiivseid väärtusi jagavate jõudude liitmine olnud alati eesmärk. Seda juba eelmisel kümnendil, kui Res Publica tegutses mõttekaaslaste ühendusena. Sama eesmärki kinnitasime mullu, kui Res Publica üldkogul langetasime otsuse taotleda sarnaste poliitiliste jõudude ühendamist ning koondada sarnaselt mõtlevaid inimesi.

Siinjuures ei pea ma silmas ainult kahe erakonna liitumist. Eesmärk saab olla ikkagi konservatiivse rahvapartei loomine. Ma räägin jõust, mis koondaks üle 10 000 liikme, oleks tegev igas Eesti piirkonnas ning pakuks välja järgmise peaministri.

Tundes isiklikult juba pikki aastaid paljusid isamaaliitlasi, võin kinnitada, et Res Publical ja Isamaaliidul on palju rohkem ühist kui üldiselt arvatakse. Mõlema erakonna liikmete enamikule on tähtis aus ja õiglane riigivalitsemine. Esikohal mõlema erakonna siseelus on mure meie riigi pärast, mitte kuidas rohkem oma mehi riigiametitesse toppida. Mõlemad erakonnad on elavad organisatsioonid ning koondavad arukaid ja tegusaid liikmeid. Ka erakondade tuleviku ja võimaliku ühinemise üle otsustamine on koht, kus nii isamaaliitlased kui ka respublikaanid peaksid aktiivselt kaasa rääkima. Ühineda ei saa parteijuhid, vaid erakonnad ? siis teeb üks pluss üks kokku kolm.