Pidude karussell

Tunnen end isadepäeva ajal alati pisut kentsakalt. Kõik on kehevil, sätitud, sahistatakse seal, kus võiks julgelt rääkida, maja on kingituse pakkepaberi krõbinat täis. Lapsed sätivad end sinu tulles ritta, et esitada laul. Kuulad. Käed ei mahu tasku, ei püsi küljel, selja taha ei taha neid panna ja rinnale risti sootuks mitte. Ja siis vehid ja sahmidki kätega nagu esimese kursuse koorijuht konsis ja loodad, et laule ei oleks nii mitu. Sest laulud ? need, mis kunagi aitasid elada, võita ? ajavad vahel kurgu hoopis paiste, teevad hingamise raskeks ja kupatavad vee vägisi silma välimisse nurka. Ja toas juba tugeva tuulega ennast välja ei vabanda.

Siis teed kingituse lahti ja oled alati üllatunud, isegi siis, kui tegelikult üllatunud oledki. Välja näitad ikka natukene rohkem. Kõik on rõõmsad ja vahel tehakse koos süüa ja räägitakse läinud aegadest. Sooh. Seks korraks on see jälle möödas.

Tähistamine ja pühade pidamine on inimesel veres. Sügaval libledes, geenideski ilmselt kusagil olemas. Ju ei ole isadepäev selles nimekirjas veel väga sügavalt sees, sellest see kohmetus ja pisikene ebamugavus, ütlen endale.

Või on selle ebamugavuse sees hoopis kätteõpitud ?mehelikku? ah-mis-nüüd-mina-tunnet? Ehk olen ma tõesti liiga palju kiljunud seisva karusselli peal, et siis, kui karussell tegeliku hoo sisse saab, enam õigesti ja ausalt ei oskagi?