Monika Salu rõivas kroonib tegusid

Läkski. Nii, nagu kadusid arvukad töökohad Eesti Lotos, juhtus see ka Minu Varas. Tulemuseks Salu käe all uue lõike saanud ettevõtete kahjuminumbrite vahetumine korraliku kasumiga. Tulipunase kostüümi poolt välja saadetud signaal ei valetanud. Julgeid, kuid samas ülinaiselikke ja elegantseid signaale saadab nüüd saneerimisalast nõustamisteenust pakkuv naisterahvas oma alati värske riidevalikuga publikule pidevalt. Salu uue raamatu esitlust või muud avalikku üritust kroonib sündmuse peateema kõval atraktiivne kostüüm ? sageli valge või punane ?, raamituna hästi läbimõeldud aksessuaaride või kübaraga.

Võiks ju arvata, et saneerija ametile omase resoluutsusega koondatakse kindla intervalli tagant ka mitmed kohad Salu garderoobi riidepuudel, kinga antakse vähe kasutust leidnud jalavarjudele ja hundipass kulumismärke ilmutavatele karusnahkadele. Aga ei, oma garderoobi saneerimisel Salu siiski nii äkiline ei ole. ?Meie peres ei visata kunagi riideid lihtsalt minema,? märgib ta. Pigem saavad vanad, kuid armsad kehakatted mõningate õmblustega uue väljanägemise. Äärmuslikel juhtudel leiavad vanad hilbud tee Punasesse Risti või maale tuttavate juurde.

Salu ei salga, et rõivad mängivad tema elus üpris tähtsat rolli ning vajavad hommikul kapi ees seistes hoolikat läbimõtlemist. ?Riietus ja väljanägemine peavad olema kooskõlas enesetundega,? lausub peamiselt ohtlikes situatsioonides töötanud naine. ?Kui päeval on tähtsaid koosolekuid ning olen selleks puhuks midagi ebamugavat selga pannud, läheb kõik untsu.?