Ka laenuandjal lasub vastutus

Kujutage ette ärimeest laenuandja haardes. Ärimees rikkus laenulepingut, jättes laenuandjale õigeaegselt teatamata sõlmitud rendilepingust. Rendileping oli äri seisukohalt väikese mõjuga. Laenulepingus seisis, et iga rikkumise korral võib laenuandja lepingu üles öelda ja nõuda kogu laenusumma kohest tagastamist. Laenusaaja näol oli tegu eduka äriga. Lepingu ülesütlemine oleks aga põhjustanud vähemalt lühiajalisi likviidsusprobleeme ja kulusid restruktureerimise näol. Väidetavalt vajas sama laenuandja korporatiivklientide osakond edukat ühinemis- või ülevõtmisprojekti ning motiveeris laenuosakonda võtma kontroll laenusaaja üle, tuues ettekäändeks laenulepingu rikkumise.

Jätan kõrvale laenuandjate konkurentsist tulenevad laenusaaja võimalused probleemi lahendamiseks. Väidan, et ka puuduliku konkurentsi tingimustes laenusaaja piisavalt targa tegutsemise korral laenuandja taoline ?genereeritud äriprojekt? ebaõnnestub.

Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seega läbirääkimisjõult võrdsed laenuandja ja -saaja võivad õigustes ning kohustuses vabalt kokku leppida. Taoline vabadus on lisaks seaduse imperatiivsetele sätetele aga piiratud ka hea usu põhimõttega. Seaduse kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele. Ebamäärasuse selgitamiseks toon näite.

Mõnikord on auto kaskokindlustuse lepingutes säte, mille kohaselt, kui sõiduk varastatakse võtmeid kasutades, hüvitatakse kahju ainult juhul, kui teo toimepanija on sõiduki võtmed oma valdusesse saanud röövimisega või hoonesse sissemurdmisega, millega kaasnevad sissemurdmisjäljed. Riigikohus Aravete Agro asjas leidis, et taolist sätet ei saa kindlustusandja rakendada kaalumata kõiki asjaolusid. Antud asjas lukustamata välisukse avamise teel siseneti auto kasutajale kuuluvasse elumajja ning varastati sõiduauto süütevõti koos signalisatsioonipuldiga, mida kasutati elumaja hoovile pargitud sõiduki varastamiseks. Auto leiti hiljem avariilisena. Kindlustusselts keeldus sõiduki varguse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamast, sest sõiduki võtmed ei väljunud valdusest röövimise või hoonesse sissemurdmisega kindlustuspoliisil kokkulepitud sõnastuse kohaselt. Riigikohus leidis, et kahju tuleb hüvitada juhul, kui kindlustusvõtja on teinud temalt kõik mõistlikult eeldatava oma elu, vara ja tervise kaitseks.

Kohaldades järeldust laenulepingule saab väita, et laenuandja ei peaks mõistlike põhjendusteta saama laenusaaja ebaolulise rikkumise korral lepingut üles öelda. Laenulepingu ülesütlemine peab toimuma rakendades ?pankuri tavalist hoolsust?: enne laenulepingu ülesütlemist on laenuandja piisavalt põhjaliku uurimuse alusel veendunud lepingu ülesütlemise aluse olemasolus ja selles, et aluse esinemine kujutab tegelikku ja tõsist ohtu laenusaaja maksevõimele laen lepingu kohaselt tagastada (vt ka võlaõigusseaduse § 116 lg 4; 117; 196). Laenuandja poolt hoolsuse rakendamata jätmisel saab kõnelda teatud hooletusest või pahausksusest. Laenusaaja võib sellisel juhul talle kahju sündides nõuda laenusaajalt kahju hüvitamist ja/või rakendada muid õiguskaitsevahendeid.

Lõpetuseks laenuandja vastutuse äärmuslik näide USAst. California ülemkohus leidis Connor vs Great Western Savings & Loan Association asjas, et pank vastutab koos kinnisvaraarendajaga viimase poolt tarbijatele müüdud puudustega eramute eest. Connori asjas finantseeris pank väikest arendusprojekti (kinnisvara omandamine ning arendamine) ja rahastas tarbijaid eramute ostmisel. Kohus leidis, et pank oma laenulepingute tõttu oli isiklikult huvitatud kinnisvara arendamisest ja müümisest klientidele. Pank oli teadlik arendaja ebapiisavast kogemusest ja kapitaliseeritusest, mis viis viletsa ehituskvaliteedini.