Liidrite läbikukkumine

See on eriti kurb seepärast, et Euroopa on juba tõsises kriisis. Euroopa põhiseaduse mahahääletamine Prantsusmaal ja Hollandis saatis lööklained üle kogu maailmajao. Mõned kuulutavad lausa, et Euroopa on surnud.

Kuid Euroopa probleem pole mitte referendumite läbikukkumine, vaid see, et liidrid ei mõista selle põhjust. Inimesed ei hääletanud põhiseaduse vastu Poola torumeeste ja Eesti aednike pärast. Nad hääletasid oma ebapopulaarsete valitsuste vastu, mis pole loonud töökohti ega majanduskasvu. Referendumid ei kukkunud läbi mitte sellepärast, et Euroopas on olnud liiga palju reforme, vaid sellepärast, et neid pole olnud piisavalt. Euroopa poliitikud on aastaid loonud patuoinaid, et tagada endale edu rahvuspoliitikas ? paha Brüsseli bürokraatia, pahad uued liikmesriigid, paha neoliberalism. Ja referendumite ajal tulid need vaimud neid kummitama.

Referendumite läbikukkumine näitas kõigile, et kuningas on alasti. Kahjuks püüavad Euroopa juhid ikka veel inimesi vastupidises veenda ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Pole mõtet arutada, kas põhiseadus oli hea või halb. Põhiseadus on surnud ja seda ei saa ellu äratada. Et referendumit võita, lõpetas Prantsusmaa kõik vajalikud, kuid ebapopulaarsed reformid. Kui teised Euroopa juhid sedasama katsuvad teha, kukub kogu Euroopa läbi.

Nii et rahunegem maha ja hakakem tööle, sest tööd jätkub meil kuhjaga. See sügis on Euroopa tuleviku jaoks otsustava tähtsusega. Eurooplased vaatavad oma liidritele otsa ja küsivad: kas nad teevad, mida lubasid? Kui ei, on usaldus lõplikult kadunud.

Briti peaminister Tony Blair on pannud Suurbritannia ELi eesistujaperioodiks paika ulatusliku ja julge programmi. On tähtis, et teda ei jäetaks selles töös üksi. Tuleval aastal peab Euroopa astuma samme vähemalt neljas suunas.

Esiteks tuleb jätkata Euroopa integratsiooniga. Uus põhiseadus pole nii oluline, olemasolevad lepingud pakuvad piisavalt tegevusvabadust institutsioonide loomiseks, nagu ühine välis- ja julgeolekupoliitika ? muidugi juhul, kui kõik liikmesriigid sellega nõus on.

Teiseks tuleb edasi minna ELi laienemisega. Euroopa liidrid ei tohi oma inimesi hirmutada, vaid peavad selgitama, et laienemise peatamise poliitiline ja majanduslik hind on tegelikult kõrgem kui laienemise võimalik hind. Erilist tähelepanu peab pöörama Balkani piirkonnale ja ukse peab lahti hoidma nii Türgile kui ka Ukrainale.

Kolmandaks peab jätkama tegelike reformidega ning unustama arutluse ?neoliberalismi ohtude? üle. On huvitav jälgida, kuidas Prantsusmaa konservatiivide valitsus süüdistab Suurbritannia leiboristlikku valitsust neoliberalismis. Tuleb meeles pidada, et mõned kõige radikaalsemad tööturureformid viiakse läbi sotsiaaldemokraatlikes riikides, näiteks Taanis.