Ausad valimised on võimalikud

Olles nelja ja poole aasta jooksul koos töötanud nelja valitsuse ja kahe Riigikoguga, ei panegi mind enam väga imestama võimule tulnud erakondade katsed oluliselt muuta Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seadust või erakondade rahastamise põhimõtteid. Tuletame meelde eelmise koalitsiooni kava Riigikogu valimise seaduse muutmiseks, mis jõustumisel oleks moonutanud häälte vahekorda Riigikogus ebaproportsionaalselt suuremate erakondade kasuks ning võinuks mõne valimiskünnise ületanud väiksema erakonna jätta sootuks mandaatideta.

Lisaks valimisliitude keelustamine ning eelmisest aastast kehtiv erakondade rahastamise süsteem, mis on läbipaistev ja lihtne vaid näiliselt ega taga reaalset sõltumatut kontrolli erakondade rahaasjade üle. Ja mis kõige enam ängi tekitab: poliitilist diskrimineerimist õigustatakse stiilis: ?Mis tahes parteisse astudes ei saa aga siiski ühelgi maal ega ajal keegi arvestada ainult dividendidega. Paratamatult tuleb opositsioonis olles kanda ka riske.? Küll väga osavalt peidetult, võis sellest tsitaadist ja eelkõige kontekstist välja lugeda, et vales erakonnas kandideerimine võib ka praeguses Eestis tähendada töökoha kaotust.

Nii näiteks otsustati, et parim abinõu poliitilise vastutuse suurendamiseks on ebamugavate konkurentide ? valimisliitude ? kõrvaldamine kohalikelt valimistelt. Valimisliidud keelustati põhjendusega, et valijat tuleb kaitsta vastutusvõimetute valimisliitude eest.

Siinkohal unustatakse aga üks pisiasi. Nii nagu poliitik ei pruugi teada, kuidas näiteks arst opereerib, nii ei pruugi ka valija olla teadlik kõigist juriidilisest üksikasjadest ? sellest, et minister ei saa korraga istuda kahel toolil ning suure tõenäosusega on ta pigem erakonna häältepüüdja. Loomulikult ei pea ma õigeks keelata ministrite kandideerimist kohalikel valimistel. Põhiseaduse kohaselt ei saakski seda teha. Kuid valija vastu tuleb olla aus. Kas peibutuspardi kasutamise puhul pole tegemist tarbija, antud juhul valija, eksitamisega?

Ausate valimiste ja usalduse kategooriatesse mahuvad ka valimiseelsed ja ka -järgsed poliitikute n-ö paadivahetused. Ei tohi unustada, et proportsionaalse valimissüsteemi puhul annab valija lisaks konkreetsele kandidaadile hääle ka erakonnale-valimisliidule. Tallinnas pea aasta tagasi toimunud võimuvahetus sundis üht pettunud linnakodanikku avalduses õiguskantslerile märkima, et ?volikogu liikme väide on sama, kui luteri õigeusu preester läheks islami usku selleks, et paremini teenindada kristlasi?.

Valijale oma seisukohtade selgitamise asemel on kandunud kampaania raskuskese puhtakujulisele ajupesule suuremahuliste klantspiltide ja sisutu postkastipropaganda abil. Selleks kulub kahjuks suur osa kõigist valimiskuludest. Eriti taunitav on see olukorras, kus erakondade rahastamisskeeme ja valimiskulude kontrollimeetodeid ei saa lugeda piisavalt läbipaistvateks.

Kohalikel valimistel ei sobi lubada kohalikele omavalitsustele suuremaid toetusi riigieelarvest või presidendi valimistel omavalitsustele suuremat pädevust, sest nende küsimuste üle otsustamine ei kuulu lihtsalt kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Rohkem kui aasta tagasi Euroopa Parlamendi valimiste eelsel ajal tõusid kõigi erakondade agendasse ettepanekud alkoholi müügi piirangutest ? üks ettepanek radikaalsem kui teine.

Kui poliitiline kultuur ei arvesta head tava või kui poliitiline kultuur puudub, siis kuidas reguleerida valimisreklaamides sisalduvat? Pakun arupidamiseks välja esmapilgul mõeldamatu, kuid intrigeeriva võimaluse ajakirjandusele ? taandada hetkeks oma huvi reklaamide kaudu väljaande kukrut täita ning pakkuda poliitikutele valimisreklaamide avaldamise head tava: eetilisi ja sündsusele tuginevad reegleid avaldatavatele valimisreklaamidele.