Turvalisus peitub tuhandes pisiasjas

Aastas testitakse Volvo Safety Centre?is umbes 400 sõidukit, lisaks Volvodele ka teisi emafirma Ford Motor Company sõidukeid. Kohalike sõnul on tööl viibimiseks kõige valusamad päevad need, kui oma autode ohutust lihvib Aston Martin... Seinana tegutsev 180 tonni kaaluv betoonblokk on tõenäoliselt näinud nii mõndagi.

Millest aga ühe ohutu auto loomine algab? Safety Centre?i asedirektori Thomas Brobergi kinnitusel algab kõik suhtumisest: turvalisust ei vaadata kui ühte eraldi seisvat probleemi, vaid see teema läbib niidina kogu uue auto loomisprotsessi. ?Seetõttu ei saa ma vastata ka tihti esitatavale küsimusele, kui palju aega võtab projektis turvalisus, see teema on lihtsalt alati olemas,? sõnas ta.

Näiteks on uue lahtise C70 salong püütud disainida sellisena, et viia miinimumini võimaliku avarii korral tekkivaid vigastusi. Vaid ümarad ja pehme pinnad, ei mingeid teravaid nurki või servi.

Lisaks n-ö kaudsele turvalisusele tegeletakse tõsiselt ka otseselt sõiduki turvaseadmeid puudutavate teemadega. Esiteks arendatakse edasi juba olemasolevaid turvasüsteeme (näiteks SIPS ehk Side Impact Protection System) ja kombineeritakse neid uutega (lisandunud on IC ehk inflatable curtain, ustest avarii korral välja hüppav turvakardin).

Eraldi teema on juba konkreetse mudeli spetsiifikaga seotud probleemide lahendamine. C70 puhul on suurimaks turvalisust pärssivaks teguriks olulise keredetaili, fikseeritud katuse, puudumine. Seda miinust üritavad kompenseerida eriti tugevast terasest esiakna raam, jäigemad küljekarbid, tugevdatud B-post jne.

Et tegu pole lihtsalt ilusa jutuga ja kärbeste päheajamisega, näitas ka ajakirjaniku juuresolekul tehtud crash-test. 50kilomeetrise tunnikiirusega liikunud Volvo XC90 sõitis külje pealt sisse 25kilomeetrise tunnikiirusega liikunud C70-le. Tulemus: nii kabrioletis kui ka maasturis sõitjad oleksid selle õnnetuse tõenäoliselt suuremate vigastusteta üle elanud.

Volvo seminaril üritati leida ka vastust sellele, milline on autode turvaseadmete tulevik. Põhisuund, mille nimel praegu töötatakse, on avariide täielik vältimine. See tähendab, et tulevikuautod on piisavalt targad, vältimaks avariide teket. Seejuures ei tähenda see, et kontroll läheb juhi käest elektroonika kätte, vaid elektroonika on n-ö abimehe rollis, aidates tal töödelda ümbritsevast keskkonnast saabuvat informatsiooni. Tulevikuautod vahetavad omavahel infot ning jälgivad radareid, kaameraid ja erinevaid sensorid kasutades seda, mis ümberringi toimub. Tulemuseks peaks olema olukord, kus ei tegeleta mitte avariide tagajärgede kergendamisega, vaid nende vältimisega. Miks see hea on? Järjest karmistuvad turvanõuded lisavad uutele autodele kaalu ja arenduskuludele nulle. Kujutlegem nüüd, et täiuslik elektroonika lubaks meil kõigest sellest loobuda. Mis siis juhtuks? Auto kaalu vähenemine mõjuks positiivselt kütusekulule, sõidukite tootmisel saaks kasutada uusi ja omapäraseid materjale. Klaasist kerega auto? ?Täitsa võimalik,? arvas Volvo peadisainer Anders Gunnarson oma esinemises.

Kogu see jutt tundub utoopiana? Ei, Volvo insenerid on veendunud, et avariivaba auto võib paarikümne aasta jooksul teoks saada.