Rohkem armastust ja sallivust

Oleme rikkad selliste inimeste poolest, kes oskavad luua asju, millest õhkub hellust ja armastust. Need on inimesed, kes aitavad hoida meie kultuuri ja identiteeti.

Üha enam oleme võtnud edukuse mõõdupuuks raha, olgu selleks siis sisemajanduse koguprodukti või keskmise palga kasv, käive või mingi muu näitaja. Raske on endale ette kujutada, kuid SKP kasv, suurenev riigieelarve või isegi keskmise palga tõus valmistavad heaolu ainult väikesele osale meie ühiskonna liikmetest.

Kuulates riigimeeste ülistavaid ja ja ennast kiitvaid kõnesid Eesti majanduse edusammudest ning ühiskonna prioriteetidest, on jäänud mulje, et me ei väärtustagi enam inimest, kelle käed oskavad luua soojust ja õnne. Need käed võivad küll olla osavad, kuid üksikult võttes pole nende panus meie SKPsse piisavalt suur. Kahjuks jääb nende efektiivsus alla virtuaalses maailmas loodule.

Kas tuleks need inimesed saata ümberõppesse, mis aitaks neil kohaneda selle virtuaalse maailmaga, milles suur osa toodetust ei ole käega katsutav? Kas me ikka seda soovime?

Juba sajandeid tagasi tegelesid majandusteadlased heaolu määratlemisega, koostades selleks erinevaid heaolukõveraid. Ühiskonna edukuse mõõdupuuks peakski saama heaolu, mitte selle aritmeetiline keskmine. Kõigi ühiskonna liikmete heaolu.

Üha enam imetleme neid, kes ehitavad imelosse mitte käte, vaid suuga. Domineerivateks kriteeriumideks oleme seadnud raha ja efektiivsuse.

Ehk võiks hoopis armastus ja sallivus olla meie Nokia?

Kuid siis tekib jälle küsimus, kuidas mõõta oma efektiivsust. Kui selleks kasutada sündinud laste arvu, siis oleme ebaefektiivsed. Kui aga võtta aluseks keskmise töötasu kasv, siis oskame armastada küll.