Vea parandamiseks pole vaja maksuameti luba

Deklaratsioonide parandamine on Eestis igapäevane nähtus, see pole midagi erakordset ega salapärast. Seda isegi siis, kui tegemist on äriühinguga, mille aktsionäride hulka kuulub Tõnis Palts.

Enamikul juhtudel määratakse maksud maksudeklaratsiooni alusel: maksumaksja arvutab ise välja, kui suure summa ta tasuma peab, esitab ettenähtud tähtajaks maksuhaldurile deklaratsiooni ja tasub vastava summa.

Kui maksumaksja avastab pärast deklaratsiooni esitamist vea, on tal maksukorralduse seaduse (MKS) järgi õigus ja kohustus deklaratsioon parandada. Parandamise kord võib eri maksude puhul olla erinev, sõltuvalt asjaoludest võidakse nõuda uue deklaratsiooni esitamist, õiendi koostamist või paranduse tegemist hilisemas deklaratsioonis.

Kui vea avastab maksuhaldur, on tal võimalik juhtida sellele maksumaksja tähelepanu ja teha ettepanek deklaratsiooni parandada. Kui maksumaksja ei reageeri ettepanekule või ei tunnista viga, tekib halduril õigus teha maksu määramise kohta maksuotsus. Selle alusel tehakse kanded maksuarvestusesse. Tinglikult võib ka maksuotsust nimetada deklaratsiooni paranduseks, selle teeb maksumaksja asemel haldur. Kuni maksuotsust pole tehtud, on maksumaksjal alati võimalik ise oma viga parandada.

Tegemist on samaväärsete toimingutega. Sõltumata sellest, kas maksumaksja parandab ise deklaratsiooni või määratakse talle maksusumma maksuotsusega, tuleb maksuvõlg tasuda ja maksuvõlalt arvestatakse intresse. Mõlemal juhul saab võla sundkorras sisse nõuda, kui maksumaksja ei tasu vabatahtlikult võlga. Vahet pole, kas maksumaksja avastas vea ise või hakkas ta deklaratsiooni parandama pärast seda, kui haldur oli veale tähelepanu juhtinud.

Ükski MKSi säte ei keela deklaratsiooni parandamist revisjoni või muu kontrolltoimingu ajal. Halduri ülesanne on menetluse käigus maksumaksjat teavitada ja abistada, sh juhtida tema tähelepanu avastatud vigadele ja nende parandamise võimalustele. Halduril pole õigus keelduda parandusdeklaratsiooni vastuvõtmisest, kui deklaratsioon või õiend vastab nõuetele. Maksuotsuse tegemine on viimane võimalus, mis tuleb kasutusele siis, kui maksumaksja ?pehmetele? märguannetele ei reageeri.

Revisjoni eesmärk ei ole jõuda iga hinna eest revisjoniaktini ja maksuotsuseni, vaid kontrollida maksuarvestuse õigsust. Kui maksumaksja ise tunnistab viga ja teeb kiirelt parandused, vormistab haldur vaid teate, et maksukohustust suurendavaid asjaolusid ei avastatud. Revisjoniakti ega maksuotsust ei koostata.

Kui maksumaksja on toime pannud maksukuriteo, ei sõltu tema karistamine sellest, kas ta parandas deklaratsiooni või tegi haldur talle maksuotsuse. Selleks, et maksupettur kohtu alla anda ja süüdi mõista, pole ilmtingimata vaja läbi viia revisjoni ja teha maksuotsust. Küll aga tuleb arvestada kuriteo ülestunnistamist ja kahju vabatahtlikku hüvitamist kui karistust kergendavat asjaolu. Väiksemate rikkumiste puhul võidakse maksumaksja karistusest vabastada, kui ta enne revisjoni algust parandas deklaratsiooni. Kui deklaratsiooni parandatakse pärast revisjoni algust, pole ka mingit takistust lohaka maksumaksja karistamiseks. Maksuõiguse rikkumiste liigitamine näpuvigadeks ja kriminaalkuritegudeks ei sõltu sellest, kes rikkumise avastas ja kuidas see vormistati.

Väärarusaam, justkui ei tohi maksumaksja pärast revisjoni algust enam ise deklaratsioone parandada, pärineb ajast, kui maksuametnikud said tulemuspalka maksuotsusega juurdemääratud maksusummade alusel. Siis võis tõesti juhtuda, et revident püüdis deklaratsiooni parandamist takistada ega pidanud paljuks ka maksumaksjale valetamist, sest revidendil oli tõsine oht oma ?saagist? ilma jääda. Nüüd arvestatakse tulemuspalga määramisel maksumaksjate tehtud parandusi ning vajadus takistada deklaratsioonide parandamist on kadunud. Sellega on ka seletatav deklaratsiooniparanduste arvu suurenemine.