Tööläbirääkimised pole sageli võrdsete mäng

Õnnestunud läbirääkimiste eelduseks peaks olema läbirääkimispartnerite soov saavutada mõlemale poolele maksimaalselt rahuldustpakkuv tulemus. Sellest seisukohast ei saa aga lõviosa tööläbirääkimisi juba eos õnnestunuteks pidada, sest enamasti on partnerid juba lähtepositsioonilt ebavõrdsed ? tööandja on tugevam, töövõtja nõrgem pool.

Tõsi, mis puutub tippspetsialistide värbamisse, siis sel juhul võib olukord olla ka vastupidine, kus just oma ala tipptegija käes on tööläbirääkimistel trumbid ning tööandja peab leppima tõsiasjaga ?võta või jäta?. Kuid tavaliselt on olukord siiski vastupidine.

Õnneks ei tähenda eelöeldu, et tööturul valitseb vaid tööandja diktaat, et tema kehtestab ühepoolsed tingimused, millega töövõtjal tuleb vaikides nõustuda ? usun, et mida aasta edasi, seda enam muutub see pigem erandiks kui reegliks ja pikas perspektiivis pole ennast jõupositsioonil nägevad ettevõtted edukad. Kui personal võrdsustatakse orjapidamisega, pole ju töötajatelgi huvi panustada ettevõtte heasse käekäiku.

Enese väärtust teadval ja seda hinnata oskaval inimesel on kindlasti töövestlusel võimalik saavutada tööandjaga enam-vähem võrdne suhe, kus mõlemad pooled saavad esitada oma soove, neid arutada ja kompromissini jõuda.

Küll aga ei tasu unustada, et tööläbirääkimised pole tegelikult lõppenud lepingu allakirjutamisega. Ka edaspidi tuleb kokku lepitu nimel tööd teha ? üksteise soove märgata ja arvestada ?, et tagada positiivne koostöö pikaks ajaks.

Kui aga tööandja unustab töötaja juba lepingu sõlmimise järgsel päeval ning ka värske töölesaabunu eelistab pigem ajada oma asja kui tööandja edu eest seista, siis võib ka tööläbirääkimised, millest kõik alguse sai, läbikukkunuks lugeda.