Kogu võim nõukogudele!?

Töötajate viibimine strateegiliste arutelude juures pelgalt info edastamise eesmärgil teistele kaastöötajatele ei ole põhjendatud. Otsus, kas ehitada uus tehas või mitte, ei sünni seetõttu, et ettevõttes võib muidu 200 inimest tööta jääda. Strateegilisi otsuseid tehakse lähtudes sellest, kuidas maksimaalselt kaua ja palju kasumit teenida. Ja tahame seda või mitte, aga töötajatel on selliste otsuste tegemisel arvamusavalduse võimalus, kuid mitte kaasarääkimise ja veel vähem otsustamise õigust. Määrab, kelle rahaga riskitakse. Kaks miljonit krooni tuulde lasta pole keeruline, aga selle teenimine on hoopis teine muusika. Pankrot on selline rott, kes võib rünnata ka hästi ehitatud kivimaja. Ja kui paar rotti juba majja pääsevad, kipuvad nad kiiresti sigima.

Arutelude käigus kipub just töövõtjate poole pealt segi minema kapitalismi alustarkus töötaja ja omaniku rollist ettevõttes. Omanik saab kasumit seetõttu, et ta riskib oma varaga. Töötaja saab palka ka siis, kui ettevõte on kahjumis. Omanik võib kaotada kõik.

Vahel kipuvad ametiühingud vinti üle keerama ja näitavad omanikke kui mõisnikke, kes piitsa ja peksuga vaeste talupoegade arvel rikastuvad. Tõetera on siin sees niipalju, et kapitalismi juuri saab kindlasti otsida orjanduslikust korrast. Aga ka orjapidajad toitsid ja katsid oma orje. Ehk palgata ei töötatud tegelikult ka siis; kuigi niru, oli palk olemas.

Sisuline ei ole tehtud ettepanek ka seetõttu, et omanik leiab organisatsioonist alati sobiva töötaja, kes rahu ei riku. Ja kui selline esindaja nõukogusse määratakse, on info leviku piiramise võimalusi soovi korral palju. Pahatahtlik siseinfo leke on üks hullemaid hädasid. See on ka põhjus, miks börsifirmadel on n-ö sisering ? inimesed, kes vastutavad info valdamise ja kasutamise eest, kuni vanglakaristuseni välja.

Töötajate õiguste kaitsmine muutub stabiilsemas ühiskonnas järjest populaarsemaks. Kümmekond aastat tagasi oli ümbrikupalkade maksmine valdav, täna ei viitsi enamik firmasid sellele jamale mõeldagi.

Kõik firmad tahavad, et nende töötajad kinnistuksid firmasse, moodustaksid ettevõtte fännklubi. Inimesed, kes on ühes firmas töötanud üle 10 aasta, saavad sageli mõne erilise auhinna. Korraldatakse suvepäevi, koolitusi. Töötajad peavad tundma, et nad on väärtuslikud ja nemad ongi ettevõte. Konkreetse seadusesätte mõte võib olla üllas, aga elus see ei toimi. Pigem teeb ettevõtjatele tööd ja peavalu juurde ning kahandab ettevõtte igapäevast efektiivsust. Probleem ei ole niivõrd säte ise kui selle taga olev arusaam, kuidas riik peaks juriidiliselt töötajate õigusi kaitsma.

Ettevõttel (loe: omanike esindajatel) on tegelikult oluliselt tähtsam hästi läbi saada oma töötajatega, kelleks sageli on ka tegevjuhtkond, kui vastupidi. Töötajad saavad ju päevapealt kaabut kergitada. Omanikul selline võimalus puudub või on see tapvalt valus.