Kas Balti ärimudelil on tulevikku?

Väiksema rahvaarvuga regioonides aitab koduturu valimine juhtida piiratud ressursse võimalikult efektiivselt. Koduturu defineerimine on olnud aktuaalne Põhjamaades, kus kõik kolm riiki on üksikult võttes pindalalt suuremad kui Poola, kuid rahvaarvult ei ulatu kokku isegi poole Poolani.

Eriti konsultatsiooniäris on võtmeküsimus unikaalsete oskustega inimeste olemasolu ? Baltimaades saab selliseid oskusi jagada edukalt kolme riigi vahel ja tulemus on hea. Baltimaid hõlmav ärikett väldib kompetentside dubleerimist, mis vähendab kitsas, kuid tähtsas valdkonnas liigsete professionaalide olemasolu igal maal eraldi. See on omakorda kuluefektiivne nii ettevõttele endale kui ka klientidele. Ometi on ülebaltilise äri kodarates kaikad, mis häirivad.

Isegi siis, kui oleme end üle-baltilise äri ajamiseks põhjalikult ette valmistanud, takerdume kohalike õigussüsteemide keerukuse lõksu. Kümne aasta jooksul on Balti riikide õigussüsteemid läbi teinud mõnikord üsna valulisi parandusi, kusjuures erinevused on riikide lõikes päris suured.

Erinevused pärsivad kolmes riigis identset juhtimissüsteemi, kuna seadusandlikud erinevused eksisteerivad ka maksudes ja nende administreerimises. Selleks et täita seadusi ja maksunõudeid, tuleb pidada eraldi raamatupidamist igas riigis, selle asemel et omada ühte raamatupidamismeeskonda. Topelttöö.

Rahvusvahelised ettevõtted, kes kohtlevad võrdselt kõiki töötajaid ja kelle tasupaketid on erinevates riikides sarnased, on hädas maksusüsteemi erinevustega. Kui tagada kõigile töötajatele samasuguse töö eest võrdne reaalsissetulek, tekib igas riigis erinev kulu ja vastupidi. Surnud ring.

Laiemalt vaadates ongi Balti riikide vahelise koostöö taganttõukajaks ärid, mis näevad kolme riigi koostööst tõusvat tulu. Kuigi Eesti, Läti ja Leedu valitsus reageerivad ärisektori vajadustele, teevad nad seda liiga aeglaselt. Ettevõtjad ootavad rohkem ennetavat tegutsemist, mitte tagantjärele vigade parandust.

Väikestel erinõudmistega turgudel on opereerimine kallis ja Balti riikide vahelised piirid teevad selle veel keerulisemaks. Eesti on juba täna võrreldes ?vanade ja suurte? ELi riikidega kallis riik ehk teisisõnu ? investeerimine Eestisse ei ole nii atraktiivne, kui me ise seda soovime. Mida kauem me Eesti-keskselt mõtleme, seda rohkem kaotame rahvusvahelises konkurentsivõimes. Loomulikult võib üritada keeta katla ühes servas paksemat suppi, kuid Eesti valitud avatud ärimudeli puhul on see võimatu.

Kõik rahvusvahelises äris tegutsejad teavad, et kui võrrelda Eesti mahte teiste Euroopa riikidega, siis on alaväärsuskompleks kiire tekkima. Eesti äri mahud on ikka väga väikesed. Üks võimalusi rahvusvahelises kontekstis silma paista ja asju efektiivsemalt ajada on rääkida 1,4 miljoni inimesega Eesti turu asemel 8miljonilisest Balti turust. Kõlab palju paremini.