Aktsiaseltsi mõte on dividende teenida

Äripäevas on ulatuslikku kajastust leidnud äriseadustiku muudatus, mis näeb ette aktsionäridele dividendide maksmise otsustamise reeglite muutmise. Muudatuse kohaselt makstaks dividendideks pool puhaskasumist juhul, kui 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest ei otsusta teisiti. Estonian Airi juhatuse esimees Erki Urva väitis, et selline muudatus olevat tsiviliseeritud maailmas ainulaadne (?Dividendi sundjagamine halvendab ärikeskkonda?, 21.05.). Ainulaadne võib see säte tunduda vaid neile, kes tsiviliseeritud ühinguõigusest midagi kuulnud ei ole.

Sätte eesmärk on kaitsta vähemusaktsionäre selle eest, et suuraktsionär(id) saavad oma osalusest suuremat kasu, kui see tegelikult võimaldaks. Vähemusaktsionär ei pruugi olla marginaalse osalusega väikeaktsionär, vaid talle võib kuuluda kuni 49% aktsiatest. Kõnealune muudatus käib vaid aktsiaseltside kohta.

Urva ja samuti muudatusega opositsiooni asunud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda viitavad maksukoormuse tõusule ja investeerimiskliima halvenemisele. Tähelepanuta jääb, kuidas investeerimiskliimale mõjub see, kui kahe aktsionäriga aktsiaseltsis 51% omanik 49protsendilise osalusega aktsionäril naha üle kõrvade tõmbab. Normaalseks ei saa pidada olukorda, kus peale 51% aktsiate omandamist aktsiaseltsis saab hakata käituma kui ainuosanik ja teiste aktsionäride olemasolu unustada.

Äriseadustik jätab täna lahti küllalt teid, kuidas nõukogu ning ka juhatust kontrolliv suuraktsionär saab lõpmata kaua hoiduda dividendide maksmisest. Tõsi, ta ise ei saa siis samuti dividende, kuid ühingu üle kontrolli omades võib pahatahtlik aktsionär väljamaksmata kasumi muul viisil ühingust välja viia.

Vähemusaktsionäril loomulikult mingit sellist võimalust ei ole. Oma aktsiatest saab ta kasu kas dividendidena või aktsiaid müües. Kirjeldatud juhul on tal võimalus aktsiad müüa, kuid selleks tuleb leida keegi, kes aktsiate eest head hinda maksaks. Suure tõenäosusega pole tal neid müüa kellelegi muule kui tema õigustest ülesõitnud enamusaktsionärile ja tollele meeldiva hinnaga. Kas tundub tõenäoline, et sellise kogemuse järel kibeleks inimene uuesti investeerima?

Äriühingu põhieesmärk on kasumi teenimine, mitte investeerimine. Kui seadus ei taga, et kasumi korral oleks vähemusaktsionäridel võimalus osaluse pealt tulu saada, mõjub see investeerimiskliimale väga negatiivselt. Eesti olukord pole kindlasti kõige hullem ? mõelgem, kas söandaksite osta vähemusosaluse mõnes Venemaa ettevõttes ?, kuid seda saab ja tuleb parandada.

Vähemusaktsionäride kaitse on maailma modernse äriühinguõiguse üks juhtideid. Ka Euroopa Liit on selles valdkonnas juba samme astunud. Suurema läbipaistvuse loomise ja väikeaktsionäride positsiooni tugevdamise kaudu äriühingute juhtimisel püütakse ära hoida Enroni-sarnaste juhtumite kordumist.

Näiteks Soomes on 10 protsendile aktsionäridest antud nõudeõigus poole kasumi väljamaksmiseks, suuraktsionäridel puudub igasugune võimalus sellist kohustust vältida. Hollandis peab välja maksma kogu kasumi, kui põhikirjaga pole sätestatud teisiti, on kehtestatud piirid põhikirjalistele piirangutele kasumi väljamaksmisel. Saksa aktsiaseltsiõigus näeb ette, et pool kasumist tuleb 5protsendilise osalusega aktsionäride nõudel dividendideks maksta, v.a juhul, kui seda on vaja kasutada ühingu jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Seega on kavandatava muudatuse nimetamine pretsedendituks sama lühinägelik kui kaubandus-tööstuskoja 1995. aastal avaldatud vastuseis äriseadustiku kehtestamisele. Julgen kahelda, kas oleksime täna õnnelikud, ajades äri nõukogudeaegse aktsiaseltside tüüppõhimääruse järgi. Äriseadustik on aidanud viia Eesti majanduskliima kvalitatiivselt uuele tasemele, võrreldes sellele eelnenud ajaga. Tsiviliseeritud ühinguõigus läheb kaugemale kui ettevõtete relvade ja vägivallaga ülevõtmise keelamine, see takistab ka käe teiste aktsionäride taskusse ajamist.