Härrased krooniujutajad

Kui aga rääkida, et ka krooni nominaalne vahetuskurss on üle hinnatud (poliitiku jaoks oleks see võrdne enesetapuga), siis on see selge vihje sellele, et meie 500 euro piirimaile ulatuv keskmine palk ja 150eurosed keskmised pensionid on häbematult kõrged, mida devalveerimisega annaks süütul moel kärpida. Sedakorda pole sugugi selge, kas krooni ujutamine viib esimese hooga soovitud devalveerumisele või hoopiski revalveerumisele.

Krooni revalveerumine viib omakorda, nagu räägib mis tahes majandusteooria, Eesti toodangu konkurentsivõime langusele nii välis- kui ka siseturul, muidugi kui just tööviljakus väga kärmesti ei tõuse.

Revalveerumise põhjust tuleb näha välisraha intensiivses sissevoolus, mis teadupärast genereerib ka jooksevkonto defitsiiti. Oleks muidugi huvitav teada, milliseid erimeetmeid krooniujutajad väliskapitali sissevoolu steriliseerimiseks pakuvad. Nende rakendamiseks pole aga mingil juhul vaja valuutakomiteest loobuda, sest valuutakomitee, välistades küll ekspansiivse rahapoliitika, ei piira kuidagi piirangute kasutamist. Seda on ka Eesti Pank teinud, iseäranis 1997. aasta ülekuumenemise aegu. Majandust ei juhita kunagi üksnes rahapoliitikaga ja ammugi pole seda tehtud Eestis. Tegelikkuses laheneb asi lihtsamalt.

Küsimus on selles, kuidas suhtuvad krooni ujutamise ideesse need, kes on investeerimisel eelistanud Eestit just makromajandusliku stabiilsuse pärast, mille üheks nurgakiviks on valuutakomitee automatismile toetuv rahasüsteem. Neid ei veena isegi jutud krooni revalveerumisest. Tõsi, samal ajal muutub Eesti köitvamaks kuuma ja küsitava päritoluga raha jaoks. Aga eks sogasest veest ole ikka aeg-ajalt suuri kalu püütud. Määramatuse kasvust, mis avaldub maariski suurenemises ja riigireitingu halvenemises, johtuv kapitali väljavool vähendab jooksevkonto defitsiiti. Ainult et siis tuleks küsida, kas me sellist jooksevkonto defitsiidi vähenemist, mis päädib intresside tõusu, inflatsiooni kiirenemise, krooni devalveerumise ja enamiku ühiskonna vaesumisega, tahtsime.

Eesti kogemus näitab, et valuutakomitee põhimõtetele toetuv rahasüsteem on jätkusuutlik, kui riigi majanduspoliitika aktsepteerib vähemalt konservatiivset eelarve- ja pangapoliitikat ning liberaalset tööturu-, väliskaubandus- ja valuutapoliitikat.

Hakata edukalt toimivat rahasüsteemi vahetama lootuses, et kannapööret tehes oleme veelgi edukamad, ei vääri proovimist.