Euroopa Liit - otsitud põhjus hindade tõstmiseks

Samas võib 1. mai tuua endaga kaasa, eriti kui silmas pidada seniseid ähvardusi, n-ö ettekäändelise hinnatõusu. Asi on nimelt selles, et paljud müüjad on tõenäoliselt ajastanud oma loodetava hinnatõstmise ELiga liitumise konteksti, mis teatavate asjaolude kokkulangemise korral võib osutuda üldrahvalikuks projektiks. Seda enam, et viimase aasta-pooleteise inflatsioon on olnud Eestis ebanormaalselt madal. Sellise hindade kergitamise puhul pole vaja põhjendusi kaugelt otsida. Süüdlane on niigi teada - loomulikult EL. Iseküsimus on, mil määral tarbija taolist hinnatõusu oma vastutulelikkusega aktsepteerib.

1. mai kontekstis toimuv on suuresti emotsionaalne juhtum. Selle analoogiat võib näha sularahaeuro tulekus 1. jaanuaril 2002. Teatavasti levis kõigis euroriikides juba mõnda aega enne rahavahetust veendumus, et euro toob endaga kaasa hüppelise hinnatõusu, mida ajakirjandus omalt poolt kirglikult tagant küttis.

Euroopa kogemus näitab sedagi, et isegi siis, kui mingit üldist hinnatõusu ei toimu, võib juba ette olla veendunud, et 1. mai 2004 jääb eesti rahva mällu hindu tõstnud sündmusena.

Kuigi tegelikkuses osutus euro tulekust tingitud hinnatõus sisuliselt olematuks (inflatsioon eurotsoonis oli nii 2001 kui 2002 võrdselt 2,3%) ollakse seal senini veendunud, et euro tähendas ka varasemast kõrgemaid hindu. Seda veendumust ei ole suutnud kummutada ei aeg ega statistika.

Tikutulega annab otsida näiteks sakslast, kes ei räägiks eurost alguse saanud tohutust hinnatõusust. Mis sest, et euro tulekule järgnenud kahe aasta jooksul tõusid tarbijahinnad Saksamaal vaid 2,3%. See oli sakslaste endi parimaid tulemusi läbi aegade. Vaatamata pea olematule üldisele hinnatõusule valitses seal esimese euro-aasta jooksul ühene veendumus, et viimasel aastal on hinnad kiiresti kasvanud. Enamgi, sakslased ristisid euro teuroks, seda tuletatuna sõnast teuer ehk kallis. Sama tulutu on otsida Eestist neid, kes usuvad siinsete reaalpalkade või -pensionite kasvu.

Kas või see Saksamaa näide tõestab veelkord, et lõppkokkuvõttes pannakse veendumused paika mitte statistika, vaid pisiasjadega. Just sularahas tasutavad pisikaubad ja -teenused nagu kinopiletid, juuksuri taksid, pesumajad ja kõige lihtsamad söögikohad olid need, mis sakslastes sellise veendumuse sünnitasid. Mis sest, et mainitud teenuste hinnad kerkisid keskmiselt 2-2,5%. Juuksuritest tõstsid omi takse seejuures pooled ja keskmiselt 6%. Sellest piisas, müüt üldisest hinnatõusust oli loodud. Kuigi pooltes juuksurisalongides hinnad ei muutunud või isegi alanesid, ei omanud see enam mingit tähtsust.

Kui kedagi sellises ettekäändelises hinnatõusus süüdistada, siis eeskätt kõigega leppivat tarbijat ennast. Ostja ei protesteerinud, seda enam, et kõigis euro-riikides numbrid hinnasiltidel ju vähenesid.

Tarbija leplikkuse parim näide võiks olla pärast euro tulekut sakslaste läbiviidud eksperiment, mida oli võimalik ka telerist jälgida. Nimelt hakati ühes müügikohas varjatud kaamera ees varasema 2margase ehk nüüd siis 1,02 eurot maksva prantssaiakese hinda iga järgmise ostja jaoks kergitama. Torisema hakati alles siis, kui saiakese hind oli ületanud 2 euro piiri. Ehkki sedakorda tulnuks saiakese eest maksta 2 korda rohkem kui mõned päevad varem, otsiti seegi raha lõpuks taskust välja.

Tõsi, ega sakslastel euroga lõpuks just kõige paremini ei läinud. Kuid tagasilöök tuli sealt, kust seda hindade tõusu jutlustav ühiskond oodata ei osanud. Veendumus üldises hinnatõusus pani rahva koonerdama, mille tulemus oli ma-janduse jaoks niigi valulise def-latsioonitendentsi süvenemine.