Seadused kui peatükid Kafka ?Protsessist?

Olukord on eriti nutune juhul, kui vahistatu tervislik seisund halveneb või kui langevad ära alused vahistamise kui kõige äärmuslikuma meetme edasiseks kohaldamiseks. Konventsioon tagab kinnipeetule menetluse, millega kohus, mitte aga huvide konfliktis olev süüdistaja, kontrollib kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkust ja reageerib ebamõistlikule vahistamisele vabastamisega. Vabadus on esmane põhiõigus. Kehtima hakkava tagurliku süsteemi eesmärk näib olevat hirmufooni loomine ja võimaluse avamine süü ülestunnistuse väljapressimiseks.

Karistusseadustiku järgi (KarS) katkeb kuriteo aegumine isiku suhtes menetlustoimingutega tema kriminaalasjas. Tegemist on pretsedenditu sättega, mis on vastuolus nii meie põhiseaduse kui ülddeklaratsiooni mõistlikkuse ja üldise võrdsuse põhimõtetega. Uurimisorganeile antakse voli suvalistel ja ebavõrdsetel alustel valikuliste isikute suhtes aegumist katkestada ja pikendada selle kulgu 10 või 15 aastale. Kuna jõustuv seadustik ei näe enam ette uurimistähtaegu, siis võib igaüht, näiteks väidetavas maksukuriteomenetluses, hoida kafkalikus kahtlustatava staatuses 15 aastat, millega kaasneb elukohast lahkumise keeld ja vara arest.

Selline regulatsioon eirab konventsiooni, mis tagab õiguse kiirele, ausale kohtulikule arutamisele. Tõenäoliselt saab ka KarSi-eelse koodeksi aegumise kohaldamise praktika Euroopa Inimõiguste Kohtult tõsise löögi. Sest aegumise kulgu arvutatakse isikule ebasoodsalt, kuni kohtu alla andmiseni. Samas peaks PSi ja konventsiooni järgi lähtuma avaldatud seadusest, mis nimetab mitte kohtu alla andmist, vaid hoopis kriminaalvastutusele võtmist. PSi ja ülddeklaratsiooni järgi on vastutus kriminaalseaduse alusel mõeldav alles süüdimõistmisel, mitte kohtu alla andmisel.

Praegu kehtiv kriminaalmenetluse koodeks ja kehtima hakkav KrMS võimaldavad isiku süüdimõistmist ? aluseks uurija kabinetivaikuses tehtud protokoll, kohtualune ei pruugi tunnistajat kunagi näha. See on jällegi suures vastuolus konventsiooniga, mis sõnaselgelt garanteerib õiguse küsitleda kohtus süüdistuse tunnistajaid.

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et isikul on õigus avalikule kohtupidamisele tunnistajate vastustamise ja ristküsitlemise õigusega, v. a juhul, kui tunnistaja elu on ohus. Mitteavalik ja inkvisitsiooniline menetlus on vastuolus nii ülddeklaratsiooni kui PSi põhimõtetega.

Arvestades senist tendentsi ja õigeksmõistvate otsuste statistilist haruldust (EPLi andmeil üks sajast), tundub, et inimõigustega mittearvestamine on taotluslik. Kui tsiviil- ja haldusõigus arenevad euroopalike väärtuste suunas, siis paradoksaalselt kasvab kiiva kriminaalmenetlus, mis peaks eriti täpselt järgima inimõigusi. Kehtestajad ei arvesta, et regulatsioon võib kunagi pöörduda ka nende endi vastu. Kõigi õnneks on Euroopa õigusruum siiski inimõiguste riive suhtes sallimatu.