Riputiidee on pärit lapsepõlvest

Kui 1996. aastal riputiäri käima läks, käis Sirel oma tootenäidistega läbi peaaegu kõik uued kõrtsid ja kohvikud. Nüüd tekib uusi kohti tunduvalt vähem kui aastaid tagasi, ent süsteem on sisse töötatud ning seetõttu peavalu vähem.

?Mõnikord astun uude kohta sisse ja näen, et neil on riputid juba olemas ? ja minu omad, mitte konkurendi,? räägib Sirel. Sellisel moel jõuavad ajalehehoidjad kohvikusse või pubisse mõnest teisest söögikohast, kes tegevuse lõpetab ning inventaari ära müüb.

Sisse astub Sirel ka vanade tuttavate juurde. ?Käin ja vaatan, kuidas kohtadel läheb, mõnes istun,? räägib Sirel. ?Kui näen seinal konkurendi riputit, siis sinna ei taha jääda, siis läheb kohvi isu ära.?

Ainsa teadaoleva konkurendiga Sirelil sõbralikke suhteid ei ole. ?Konkurent teeb meelehärmi ? ta teeb odavamalt ja labasemalt,? kõlab Sireli otsekohene arvamus.

Sirel on riputeid pakkunud ka juuksuri- ja ilusalongidele, kuid erinevalt poole sajandi tagusest ajast pole need tänapäeval kaubaks läinud. ?Ükski juuksur pole võtnud,? tõdeb ta, ?ja nii vedelevad ilusalongides ajakirjad laual.?

Osta ei taha ajalehehoidjaid ka maakõrtsid. ?Nad ütlevad, et meil on inimesed, kes lehti ei loe,? lausub Sirel, pidades sellist seisukohta üleolevaks suhtumiseks oma klientidesse. ?Maainimene tahab just tasuta lehte lugeda,? arvab ta. ?12 krooni leht kioskist ? see on maainimesele luksus, selle eest saab mees pudeli õlut.?

Ajaleheriputeid näeb Johannes Sirel sobivat ka paljude ettevõtete firmakingitusteks. Mitmed suured ajalehed on Sireli kliendid.

Nüüd teeb Johannes Sirel näidisriputit Saku Õlletehasele. ?Kui see neile meeldib, saavad nad seda oma klientidele reklaamkaubana pakkuda,? loodab Sirel pisut suuremale tellimusele.