Riik ühe käega annab ja teisega võtab

Tasakaalu otsivad poliitikud on väsimuseni korranud ? maksudega ei mängita. See tähendab, et kui me maksusüsteemis midagi muudame, siis peame ka teadma, mida me sellega saavutada tahame. Hinnates tänase võimuliidu sõnu ja tegusid, väidan, et Rahvaliit ja Res Publica ei suuda ning Reformierakond ei soovi maksumuudatuste eesmärki selgitada. Kui mõned aastad tagasi muudeti ettevõtete maksustamise põhimõtteid, reklaamisid idee autorid seda ettevõtete tulumaksu kaotamise sildi all. Toonased oponendid olid sama osavad vastuloosungi püstitamisel. Et keskmine valija ei tee kahjuks vahet mõistetel ?ettevõte? ja ?ettevõtja?, siis riputati tehtud muudatusele külge ?rikaste toetamise? silt.

Tegelikult oli sel muudatusel üks eesmärk ? stimuleerida investeerimist ja töökohtade loomist, et me jõuaksime järele tõepoolest teadmistepõhisele majandusmudelile, millisena me ilmselt kõik Eestis näha soovime. Siit minu küsimus: kas meie majandus areneb tõepoolest nii vinges tempos, et peame otstarbekaks alandada tulumaksumäära ja stimuleerida sealtkaudu majandusest omanikutulu väljavõtmist? Ükski makromajanduslik arvnäitaja seda ei kinnita. Kas Eesti maksukoormus käib ettevõtjale üle jõu, et sunnib teda Soome ja Rootsi ettevõtjale sarnasel kombel kaaluma tootmise üleviimist madalama maksukoormusega riiki?

Tegelikult on ju vastupidi. Tegelikult tarbime rohkem, kui jõuame toota. Aga miks siis maksumuudatused kinnitavad vastupidist? Seejuures riik ühe käega annab ja teisega võtab: otsesed maksud alanevad, kaudsed tõusevad. See lööb just nende inimeste pihta, kel tulu vähe nii täna kui homme ning kes kogu oma tulu ära tarbivad. Kas meie sotsiaalsüsteem vananeva elanikkonnaga riigis on tõesti nii tugev, et valitsus tekitab täiesti teadlikult lisariske riiklikule pensioni- ja tervishoiusüsteemile?

Saan teha vaid ühe järelduse ? valitsuse maksupakett koos sellest tuleneva riigieelarvega on mõttetu, sellel puudub eesmärk. See on vastuolus enamiku koalitsioonileppe eesmärkidega. See on ühiskonnale ohtlik.

Kahjuks pole meie argiteadvusse veel jõudnud arusaam, et riik iseenesest on äärmiselt solidaarne tegu. Aga ka selles vaimuvaeguses virelejatele peaks mõjuma teadmine, et Eesti riigina ei suuda nõutaval tasemel võidelda õlireostusega ja seetõttu on kahtlane meie maine mere-ja transiidiriigina; et üheaegselt on lahendamata nii tööandja soov leida head töötajat kui töötu soov leida tööd; et unistus targast ametnikust jääbki unistuseks, kui me ei maksa neile korralikku palka.

Isegi liberaalsuse kantsis, Ameerika Ühendriikides oli kunagi president, kes ei pidanud paljuks oma rahvale öelda ? tähtis pole mitte see, mida sa riigilt saad, vaid see, mida sa suudad riigile anda.