Metsaomand ja ühiskonna huvid

Võitluses metsavargustega on esimene samm leida kõigile vabadele maadele omanik. See protsess ei tohiks aga toimuda selliselt, et uute omanike leidmisega kaasneb ebaseaduslike raiete kasv. Seega peaks rõhuasetus olema eelkõige tõsiste omanike leidmine ja ebaseaduslike raiete jätkuv seire (õnneks on ebaseaduslike raiete arv ja maht viimastel aastatel langenud). Metsauuenduse osas näitab statistika, et viimase kümnendi uuendusmahud on neli korda väiksemad vajalikust. Samas võis märtsikuu Met-sälehtist lugeda, et tänu laiaulatusliku seiresüsteemi rakendamisele UPM-Kym-mene lankidel on uuenduse kvaliteet paranenud viie aastaga ligi 60!

Investorite huvi metsa vastu pole kuhugi kadunud. Vaatamata madalale tootlusele (Stora-Enso metsade puhul näiteks 6?7) on huvilisi küll. Erinevalt rootslastest, kes järgivad erastamisel 100 ha printsiipi, on eestlased otsustanud 10 ha erastamispiirangu vaid 20 hektarile tõsta. Kas hirm tugeva omaniku ees?

Kui ühistegevus piisavalt toetust ei leia (täna on Eestis organiseerunud 1?2 metsaomanikest), siis hoogustub metsaomandi kontsentreerumine ostu-müügi kaudu. Kas poleks otstarbekam osa järele jäänud vabast metsamaast strateegilistele investoritele huvitavaks investeerimisobjektiks kujundada ja avalikult turule pakkuda?

Soomlaste diskussioon rangelt kaitstavate metsade pindala tõstmisel lõppes sooviga hoiduda igasugustest protsendile keskendunud eesmärkidest. Vähendamaks maaomanike vastuseisu looduskaitsele, mis ajalooliselt on põhjustanud loodusväärtustega omandi riigistamist ja kompensatsioonita piirangute kehtestamist, astutakse võrdsete partnerite teed. Majandamisest väljaarvatud riigi- või taasriigistatud mets läheb ühiskonnale põhimõtteliselt sama palju maksma kui eraomanikuga vastava kaitselepingu sõlmimine ja selle täitmine.

Kahjuks maadleb Eest riik ikka veel looduskaitsemaade vahetamise probleemi juures ning kirub seejuures halba eraomanikku ja tühja riigikassat, mis ei võimalda arvestatavat kompensatsioonisüsteemi.