Õigusriigi suunas

Õiguspärane ootus, usalduslikkus ja õigus omandi kaitsele ja riigi mittesõnamurdlik tegutsemine kooskõlas põhiseadusega on vägagi kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mida ei kaalu üles paljasõnaline soov kaitsta riigi rahalisi huve, seda enam, et ei ole tõenäoline, et need on üldse ohus. Igal juhul, riigi rahalisi huve saab kaitsta vaid põhiseaduslike meetoditega.

Põhiseadusevastase seaduse vastuvõtmist on küüniliselt põhjendatud maksumaksjate võrdse kohtlemise põhimõttega, mille suhtes on õiguskantsler tabavalt märkinud, et isikute ebavõrdne kohtlemine oli just põhiseadusevastase regulatsiooni tulemus ja isikute võrdselt ebasoodsasse olukorda panemine ei tähenda võrdset kohtlemist.

Olen seisukohal, et Riigikohtu 05 11 02 otsus, millega tunnistati kehtetuks intressiregulatsioon 1994-30 06 02, ei muuda ühtegi maksuotsust automaatselt tühiseks, ega ole veel iseenesest aluseks tasutud maksuintressi tagasisaamiseks.

Kitsamas mõttes võidab põhiseaduslikkuse taastamisest vaid vähemus maksumaksjatest ja sedagi perioodini 01 07 02, eelkõige need, kes on ettekirjutused tähtaegselt vaidlustanud või kelle suhtes ei ole maksuotsust veel tehtud. Olgu maksuintressidega kuidas on, laiemas mõttes võidavad õiguskantsleri tegevusest kõik, kes on huvitatud põhiseaduslikkuse järelevalve jätkumisest ja õigusriigi põhimõtete kindlustamisest. Kaotajateks on aga need, kes eelistavad demagoogilist pragmatismi põhiseaduslikele väärtustele.

Vastavalt õiguskantsleri seaduse §-le 17 peaks uus Riigikogu maksukorralduse seaduse § 163 lõike 2 kehtetuks tunnistama, mille üldtähtaeg on 20 päeva. Kui seda ei tehta, siis esitab õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku vastava sätte kehtetuks tunnistamiseks. Leian et õiguskantsleri ettepanek on õiguslikult mittekummutatav ja Riigikogu poolt sellele vastuhääletamine tähendaks eriti küünilist õigusriigi põhimõtetele sülitamist. Teisest küljest, kui uus Riigikogu jätkab eelnevale omast õiguslikult küündimatut joont, siis oleks tervitatav veel ühe õpetliku Riigikohtu otsuse tegemine.