Sõiduauto erisoodustuse hinna määramine läheb vastuollu põhiseadusega

Sõiduauto kasutamise erisoodustuse hinda on rahandusministri määrusega jällegi korrigeeritud ? seekord hüppeliselt 1000 kroonilt 2000 kroonile. Meedias on esiletoodud ka fakt, et rahandusminister oli pädev sellist otsust tegema.

Nimetatud määruse seletuskirja kohaselt loodab riik saada muudatuse tulemusena riigieelarvesse täiendavat maksutulu ca 130 miljonit krooni. See on summa, mille võrra absoluutarvuna suureneb Eesti maksumaksjate maksukoormus. Ja see summa pole väike ettevõtjatele ega ka riigile. Selline rahandusministri suvaõigus ei ole kooskõlas põhiseadusega ega Eesti maksusüsteemi arengusuundadega. Eesti õiguskorras peaks maksunduses kehtima põhiseaduslik legaalsuse printsiip. Selle printsiibi järgi kehtestatakse kõik maksud ja, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega (põhiseadus §113). See printsiip tähendab ka seda, et seaduse alusel õiguste delegeerimisel näiteks rahandusministrile peab asjaomane delegatsiooninorm olema võimalikult konkreetne ja täpne ehk seega siis ministri määrusandlusõigust ohjeldav.

Eesti maksusüsteem on tänuväärselt liikunud selles suunas, et maksustamise printsiibid ja kord fikseeritakse seaduses ning valitsus või ministrid kehtestavad rakendusakte, mis sätestavad konkreetseid tingimusi ja kordi, kuid ei suurenda ega vähenda maksukoormust võrreldes seadusega. Eestis on möödas need ajad, kus määrusega määrati residendist füüsilise isiku maksuvaba tulu suurus või määrati seadust täiendavad juhendid. Samas ettevõtluse jaotamata kasumi tulumaksust vabastamisega lahtijäetud kõrvaluksed kipuvad ministri suvaotsustuse survel üha enam ja enam avanema.

Siinkohal võib meelde tuletada Riigikohtu otsust 1998. aastast, kus leiti, et põhiseadusega ei ole kooskõlas olukord, kus tollitariifiseaduse alusel kehtestab ja tühistab Vabariigi Valitsus eritollitariifimäärasid. Ka antud juhul on tulumaksuseaduses sisuliselt delegeeritud maksuobjekti ulatuse määramine rahandusministrile. Seega tuleks üle vaadata tulumaksuseaduses toodud rahandusministri õigus määrata sõiduauto erisoodustuse hinda.

Samuti on antud juhul probleemiks see, et rahandusministeerium on ?unustanud? printsiibi, millest varasematel aastatel on korduvalt räägitud, et sõiduauto kasutamise erisoodustuse hinda ning isikliku sõiduauto kasutamise eest makstava kompensatsiooni suurust hoitakse võrdsena. Praegu ei ole teada, et isikliku sõiduauto kasutamise eest makstava kompensatsiooni suurust valitsus plaaniks tõsta ja seeläbi väheneks mõnevõrra ka riigieelarve tulubaas.