Mis on sponsorlus ja mis kinkimine

Hiljuti ilmus Äripäevas terve rida artikleid, mis kõik käsitlesid kinkimist ja annetamist ning nendega seonduvaid maksustamise aspekte. Artikleid lugedes oli aga võimatu jätta tähelepanuta, et ei osata teha vahet, mis on sponsoreerimine ja mis on kingituste-annetuste tegemine.

Eesti seadused ei defineeri sponsorluse mõistet maksustamise vaatevinklist vaadates. Siinkohal peaks kasutama muid lähenemisteid. Abi võiks otsida kõigepealt sõnaraamatutest. Eesti keele sõnaraamatu kohaselt tähendab annetuste ja kingituste tegemine eelkõige heategevust, millegi heategevaks otstarbeks armuannina andmist. Sponsor on aga (toetudes näiteks inglise-eesti majandussõnaraamatule) muuhulgas finantseerija, käendaja, garant, tellimuse andja, tellija. Merriami-Websteri ingliskeelne seletav sõnaraamat seostabki sponsori mõistet raha andmisega kindla vastuteene eest, märkides samal ajal, et tavaliselt on see raha reklaamimise eest.

Tulumaksuseaduse § 49 reguleerib kingituste ja annetuste maksustamist ja alates 01.01.2002 kehtib nimetatud paragrahv uues redaktsioonis (ilmus Riigi Teatajas 17. mail 2002. a). Muudatusest tulenevalt kuuluvad kõik tehtud kingitused ja annetused maksustamisele olenemata saajatest. Samas reguleerib seadus teatud maksusoodustusi või koguni maksuvabastusi kindlate kingituste või annetuste saajate puhul. Sponsoreerimisele (reklaamiteenuse ostmise mõistes) aga ei ole tulumaksuseaduses ühtki piirmäära seatud. Loomulikult tekib küsimus: kas on loogiline, et umbes 10 m² suusataja mütsil võib maksta nii meeletult palju? Samas kui hinna määrab nõudluse ja pakkumise tasakaal ning müüja ja ostja ei ole omavahel seotud isikud, siis ei ole mingeid piiranguid sisuliselt reklaamiteenuse pakkumise lepingu sõlmimisel just sellistel tingimustel.