Alkoholiseadusega inimeste vastu

Täna arutab Riigikogu alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõud, mille erinevates versioonides tahetakse muuhulgas tõsta alkoholi ostmiseks vajalikku iga seniselt 18-lt 21-ni ning loodetakse oluliselt raskendada alkoholi kättesaadavust. Lähemal tutvumisel ilmneb, et tegu on majandusliku piiranguga, mis ei vasta ühiskonna ootustele ning loob uusi võimalusi varimajandusele.

Täna on 18 aastane noor Eesti Vabariigi jaoks täisealine ning võimeline enda eest vastutama. On enam kui arusaamatu, miks soovitakse teovõimet piirata ning öelda: ?oled võimeline teostama enda nimel kõikvõimalikke tehinguid välja arvatud poest napsu ostmine.? Eriti kurioosseks teeb piirangu fakt, et 18 aastane noorpaar, kes soovib pulmalauale vahuveini või süldi ja sealiha kõrvale viina osta, peab selleks tehinguks paluma oma vanemaid. Narr lugu, kas pole.

Huvitav oleks näha, mismoodi on võimalik seadusega piirata tudengite õllelembust. Kuidas ütleb riik näiteks 20aastastele Tartu üliõpilastele, et teie ei tohi mitte kevadel sõpradega õlut juua? Ilmselgelt on tegu tuuleveskitega võitlemisega. Sellegipoolest leidub poliitikuid, kes soovivad astuda vastu aastasadade pikkustele traditsioonidele.

Kahetsusväärselt ei ole eelnõu algatajad õppinud Pärnumaa salaviinaskandaalist ning välisriikide kogemustest. Soov keelustada alkoholi müüki bensiinijaamades ning välimüügikohtades (välikohvikud) avab kiiresti tee salaviina müüjatele. Loodus ei salli tühja kohta. Sama lugu on majandusega. Ja jälle on tegu olukorraga, kus riik kehastub ?suureks vennaks,? kes ütleb kus ja kuidas inimene oma ostukorvi täidab.

Keeruline on mõista, miks ei või õhtul töölt koju sõitev pereisa osta koos bensiini ja värske saiaga bensiinijaamast purki õlut või pudelit head veini. Või miks peaks välikohviku omanikule kohandama teisi tingimusi kui sisekohviku omanikule. Ootan huviga näiteid, kus sellised vahetegemised on soovitud tulemuse toonud.

Üle 300 aasta püsinud teooria ütleb, et igasugune (riiklik) piirang moonutab turutasakaalu ja on seega majandusele kahjulik. Ikka leidub neid, kes püüavad olla kõigist targemad ja eirata üldtunnustatud tõdesid.

Iseenesest on karskusliikumine tervitatav. Kindlasti võiks ka parlamendiliikmed propageerida karskeid eluviise. Näidata seejuures ise eeskuju.

Aga proovida kõiki inimesi seadusega karskeks sundida on lühinägelik ja rumal otsus. Rääkimata sellest, et see on ka majanduslikult hävitav paljudele firmadele.

Kellele on vaja seadust, mis niikuinii praktikas tööle ei hakka? Õige vastus: mitte kellelegi. Seadused peavad vastama ühiskonna ootustele mitte vastupidi. Krooniline vajadus kõiki eluvaldkondi ülereguleerida ja põhjendamatute keeldudega riiki juhtida on kord juba Eesti territooriumil läbi kukkunud.

Parlament seisab tõsise valiku ees. Loodetavasti on igal saadikul meeles lugu indiaanlasest ja rehast. Ja mõistust õppida ka teiste vigadest.