Peaministri pressibüroo ei oska uudist peita

Olen isiklikult täiesti päri, et peaminister peab sõitma esindusliku autoga ning linnapea ja keskhaigekassa juht väärivad erasektoriga konkurentsivõimelist palka. Paraku olen sellise suhtumisega meie tänases ühiskonnas tõenäoliselt vähemuses. Rohkem häirib mind antud uudiste puhul viis (aeg ja selgitused), kuidas need avalikkuse ette toodi.

Avalikkuse suhtumine avaliku ja erasektori tipptegijate palkadesse ning boonustesse on sovjetliku pärandina meil veel üpris haiglane. Tasapisi hakkab siin küll must kadedus (miks tema niipalju teenib?) asenduma valge kadedusega (miks mina ei võiks proovida samapalju teenida?), kuid hoiaku lõplik muutus on veel aastaid kestev protsess. Peaministri auto ja haigekassa juhi palga juhtumid näitavad, et mitmete institutsioonide suhtekorraldajad kas ei taha või ei suuda arvestada kommunikatsiooni korraldamisel avalikkuse meeleoludega.

Uudise meediale edastamisel, kui see just ei kuulu seaduse kohaselt kohesele ja vältimatule avalikustamisele, on alati võimalik mingil määral teavitamise ajaga mängida. Näiteks suvisel hapukurgihooajal hoiab mõni ajaleht vaid talle teada olevat head (loe: müüvat) uudist paar päeva kinni, et oleks midagi ka nädalalõpu numbri esikaanele panna. Ja mitmed meie eraettevõtted on õppinud oma halbu uudiseid ?peitma?, avalikustades need näiteks reede õhtul kell kaheksa või pühade-eelsel tööpäeval. Arvestades meedia kõrgendatud huvi negatiivsete uudiste vastu, ei saa taolist käitumist firmadele ette heita. Ettevõte on erinevalt meediakanalist huvitatud, et tema probleemid lihtsalt muude uudiste vaeguse tõttu üle ei võimendataks.

Mõnikord juhtub ju ka vastupidi ? meediale suunatud sõnum satub selle vastuvõtuks täiesti ebakohasele ajale. Näiteks möödunud sügisel kutsus üks meie juhtiv IT-firma ajakirjanikud oma uue brändi esitlusele täpselt sel tunnil, mil toimus Erki Noole kuldne lõpujooks. Arvake ära, kui palju ajakirjanikke kohal oli?

Massikommunikatsiooni teoreetikud on erinevates käsitlustes korduvalt toonud välja põhitõe, et sõnumi suhtes opositsiooniliselt meelestatud auditooriumile mõjub ühesuunaline info pigem eesmärkidele vastupidiselt. Ehk näiteks, kui palju ja veenvalt Savisaar ei püüaks Laari andunud valijatele selgitada Isamaaliidu poliitika räpasust, peavad fundamentaalsed isamaaliitlased iga taolise artikli või intervjuu puhul kurja juureks ikkagi Savisaart ennast. Seda kummalisem on, et valitsuse pressibüroo ei suuda niigi avalikkuse enamusele punase rätikuna mõjuvaid uudiseid ette selgitada ja lihtsalt ennustatavaid reaktsioone seeläbi pehmendada.

Oskuslik meediaga suhtlemine eeldab analüüsi, millal ja kuidas oma tegevusest avalikkust teavitada. Avaliku teabe seadus on siin loonud eeskätt avaliku sektori jaoks täiesti uue olukorra, kus varem siseinfoks peetud fakte võib seadusele tuginedes nõuda iga kodanik või ajakirjanik. Organisatsioonidele ja ametkondadele tähendab see, et mingeid otsuseid tehes peab sellega vältimatult kaasnema (ideaalis isegi eelnema) avalikkusele suunatud selgitustöö antud otsuse langetamise tagamaadest ja mõjudest.