Viin nõuab tervet nädalat

Kiirvisiidi tegijale jäävad meelde põhiliselt Viini kesklinna grandioossed ehitised. Linna südant ümbritseva Ringstrasse ääres on peaaegu iga ehitis vaatamisväärsus ? Hofburgi kompleks (kunagine keisriperekondade talveresidents), raekoda, ooperiteater, parlamendihoone, kunstiajaloo muuseum (sisaldab muu hulgas suurel hulgal maale Rubensilt, Brueghelilt ja Rembrandtilt) jne. Ka ringi sisse ehk Innenstadti jääb hulk võluvaid hooneid. Kõige silmatorkavam neist on Stephansdom, gooti stiilis katedraal, mis on üks Viini sümboleid.

Pärast tiiru tegemist Innenstadtis tasub jalutada Karlsplatzile, mille ümber asub samuti hulk võimsaid ehitisi. Karlsplatzist umbes kilomeetri kaugusele jääb järgmine koht, mida ei tohiks Viinis käies unustada ? Belvedere loss. Õieti on losse kaks: alumine Belvedere ja ülemine Belvedere, viimasest avaneb Viinile suurepärane vaade. Praegu on mõlemas lossis kunstimuuseumid (ülemises põhiliselt viimase aastasaja kunst, hea hulk Gustav Klimti näiteks). 17. sajandil oli Belvedere Austria sõjakangelase prints Eugene de Savoy suveresidents, hiljem on seal elanud näiteks ka ertshertsog Franz Ferdinand, kelle mõrvamisest I maailmasõda alguse sai.

Belvedere lossid ja aiad on suurejoonelised, aga kesklinnast veidi eemale jääv Schönbrunni loss hiigelsuurte parkide ja aedadega on veel suurejoonelisem. See koht oli omal ajal Austria-Ungari keisririigi peade suveresidents. Nüüd on ruumid lihtinimestele avatud, seal saab näha, kuidas kõrgklass keisrinna Maria Theresia ajal elas.

Austria on kui punasesõstra mahl, mille maitse on täis küpse suve mälestusi. Inimene on oma loomult üksik - lihtsad inimesed aga vajavad teineteist. Nii on austerlased läbi sajandite aru saanud, et oma maine elu on vaja läbida võimsalt, teha tööd, armastada ja austada teineteist. See ongi võimaldanud rajada külad orgudesse ja mäenõlvadele, majandada isekeskis, kus üks vend teeb vorsti, teine veini. See sugukondlik tingimusteta suhe on sundinud austerlasi lootma kaaslastele ning määratlenud ka igaühe enda vastutuse ja kohustused.

Need üllad sõnad on kui mesi eesti ärimehe vaimule: sunnivad meid leidma päeva paar, et Viinist kas või Salzburgi minna tunnetamaks aega ? just seda, mida meie ülikoolides kuidagi ei taheta panna võrrandi osaks, sest aeg põrmustab edevamadki plaanid sundides meie kasumimarginaale tasemele, kus on vaja kõigi igapäevast pingsat panust. Luua õnne teiste õnnetuse abil on väär, nii ongi igaviku hõngu austerlaste tegudes. Näiteks minu koolivend 1995. aastast ei ole siiani saanud luba sõita Eestisse. Perekond on 12. sajandist koos püsinud ning vanemad peavad meie riiki liigselt riskantseks.

Austerlased on füüsiliselt tugevad, intellektuaalsed ja kõrge moraaliga. Suvi, mis meil ees, on avatud ka meile: nii saab puhkust planeerides tellida kontserdipileteid või sõita jääliustikule suusatama. Tuleb hinnata ehtsaid saavutusi, mitte kuulsust. Öö lihtsas mägihotellis, millele järgneb jalgsimatk mäenõlval, on tegu, mis kui kaleidoskoop meid taevatrepil uude avarusse juhatab. Vanade riikide äritavad tunduvad vahel igandlikena, kuid aja vastu töötades oled varsti nagu kurnatud lind. Eestis võivad vähesed masstootmisega kiidelda. Nii on Austria meile teejuhiks just oma ainulaadsuse ja kvaliteediga, mis torkab silma nagu rahvariides neiu tänaval. Austria on eelkõige hinge puhkus läbi tegude. Iga sugupõlv peab mesilase moel õielt õiele lennates ise ideed uuesti kokku korjama.