Liikumine kaoses

Riiklik laenamine kui finantseerimisteenuse osutamine saab toimuda kaudses või otseses vormis. Kaudsel sekkumisel antakse riigiressursid finantsasutuste käsutusse, kes laenavad need vastavalt kokkuleppele välja, lisades intressimarginaali. Otsesel sekkumisel pakub teenust vahetult riik. Sarnase valiku ees seisab praegu ka valitsus oma sihtasutuste reorganiseerimise kavaga.

Riigi otsese sekkumise kahjuks räägib asjaolu, et see arvatakse olevat suhteliselt kulukas ja ebaefektiivne. Ettevõtluse aktiviseerimiseks määratud laenuressursi ja garantiide pankade kaudu suunamise kasuks räägib selle säästlikkus (püsikulude vähenemine). Riigi kulutused arvatakse piirduvat ainult lepingutingimuste väljatöötamise ja järelevalvega.

Vaatamata esimesel pilgul kaudse sekkumise vaieldamatutele eelistele, toon välja ka võimalikud ohud. Esiteks. Negatiivne külg pankade kaudu sekkumisel (laenu ja garantiide puhul) on see, et erasektor püüab igal juhul saavutada tingimusi, mis piiraksid kõige vähem.

Samas pole aga ka mõtet alahinnata koondamisega, liitmisega ja ühendamisega kaasnevaid riske, millest mittearusaamisele viitavad mitmed väljaütlemised.

Kaoses liikumine nõuab suurt oskust. Hea, kui valitsuse tegevus selles valdkonnas viiks natukene suuremale korrastatusele, ja liitmist, ühendamist ning koondamist ei lõpetataks suurte kahjudega, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni maksumaksjad.

Arvestades majandusministeeriumi ja pangatöötajate ajakirjanduses väljaöeldut, arvan, et liitmist ja delegeerimist on alustatud valesti. Lõpetuseks sobiks tuletada meelde rahvatarkust, et vanasse kaevu pole mõtet enne sülitada, kuni uus pole valmis, ja ka pärast ei tasuks.