Iirimaa edu valem

Kahjuks on tegelik elu märksa keerulisem. Ei leidu ühest, kiiret ja universaalset edukuse retsepti. Iirimaa puhul peetakse kõige olulisemaks viie pikaajalise teguri koosmõju.

Esiteks, demograafiline olukord. Elanikkonna loomulik juurdekasv ja naiste suurenev tööhõive on 90. aastate jooksul kasvatanud töövõimelist elanikkonda ca 2% aastas. Hinnanguliselt on aastaks 2001 iga neljas iirlane kümnest alla 25 aasta vanune. Tööjõu vanuselises struktuuris on noortel suurem osakaal kui ükskõik millises teises arenenud riigis.

Teiseks, riiklikud investeeringud haridusse ja täiendkoolitusse. Laiaulatuslike koolitusprogrammide abil suutis Iirimaa oluliselt tõsta tööjõu tootlikkust ja võimaldada naiste suuremat tööhõivet. Järjekindla ja eduka hariduspoliitika elluviimine on loonud omakorda eeldused kõrgtehnoloogiliste välisinvesteeringute kaasamiseks. Kui Iirimaa alustas välisinvesteeringute meelitamist madala tulumaksu pakkumisega, siis praegu on põhiargument soodsa hinnaga, kvalifitseeritud tööjõu olemasolu.

Kolmandaks, avatud majandus. Iirimaa majanduse järk-järguline avanemine sai alguse 1965. aasta Iiri-Inglismaa vabakaubanduslepingu sõlmimisest, jätkus enamiku Euroopa kaubandusbarjääride kaotamisega pärast Euroopa Liiduga ühinemist aastal 1973 ja kulmineerus ühinemisel Euroopa ühisturu projektiga (Single European Market, SEM) aastal 1992. Majanduse avamine ei tähendanud ainult kaubanduspiirangute kaotamist. Viimased 40 aastat on välisinvesteeringute kaasamine olnud Iirimaa tööstuspoliitika oluline osa. Avatus on Iirimaa jaoks tähendanud ka tööjõu vaba liikumist. Paljud 50. aastatel emigreerunud kodanikud hakkasid majanduskeskkonna paranedes riiki tagasi tulema, tuues kaasa värskeid ideid, kogemusi ja mõnedel juhtudel ka kapitali.

Neljandaks, Euroopa Liidu investeeringud riigi füüsilise ja inimkapitali arendusse. Eriti 90. aastatel on iirlased suutnud välja kaubelda ja oskuslikult rakendada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid eelkõige infrastruktuuri ja koolituse arenduseks. Näiteks moodustasid struktuurifondide eraldised ajavahemikus 1991-1993 keskmiselt 3,5% rahvuslikust koguproduktist. Teine positiivne asjaolu on see, et riigis võeti kasutusele pikaajaline planeerimine, mis oli üks eeltingimus struktuurifondi rahade saamisel.

Viiendaks, selge riiklik strateegia. Eelpooltoodud tegurid (v.a esimene) ei ole juhuslik asjaolude kokkulangemine vaid poliitiliselt ja ühiskondlikult aktsepteeritud pikaajalise arengustrateegia ning tööstuspoliitika järjekindel ellurakendamine. Iirlased on endale selgelt teadvustanud, et see on ainult nende endi teha, milliseks nad tulevikus oma riigi kujundavad.

Nagu näha, on iirlaste edul oma nägu. Mõned asjad ei kehti Eesti kohta. Mõned asjad pole enam nii lihtsalt saavutatavad. Ilmselt ei hakka Eesti töövõimeline elanikkond niipea kasvama ja noorenema. Tõenäoliselt ei ole Euroopa Liidu struktuurifondide rahakott meie jaoks nii suurelt lahti. Kindlasti aga on meil vaja oma strateegiat, mis ei tähendaks pelgalt kiiresti Euroopa Liidu liikmeks pürgimist, vaid keskenduks Eesti pikaajalise arengu tagamisele.

Võib-olla peaks selle strateegia läbiv joon olema haridus, võib-olla infrastruktuuri arendamine, võib-olla uute kõrgtehnoloogiliste valdkondade (nt geenitehnoloogia) arendamine. Teisisõnu -- me peaks juba praegu vastama küsimustele: millisena meie tahame näha Eestit 15 aasta pärast ja kuidas meie seda saavutame.