Mida ei tohi teha Eesti majandusega

Kui aga krooni (resp Saksa marga või euro) eest saab eestlane tõepoolest rohkem tarbida, kui tema enda töö väärtus välja kannab, on asi hull. Pigem on sel juhul tegemist mitte krooni, vaid koduse viletsa tööjõu ja kinnisvara üleväärtustamisega, veel enam aga pillava mittetootliku tarbimise (luksusvillad, -autod ja -jahid) peitmisega tootmiskuludesse.

Neid ebakohti järjekordse lausalise ümberjagamisega korraks leevendada -- mida muud devalveerimine on -- oleks muidugi kõige vastutustundetum ja pealegi tulutum tee.

Seda näib õnneks mõistvat katoimkond, ega muidu otsiks ta pääseteed sellistest eufemistlikest imeasjadest nagu «devalveerimine läbi deflatsiooni» ja «hindade reguleeritud deflatsioon», mida majandusteadus ei tunne. Neist esimene pole loogiliselt midagi muud kui krooni revalveerimine. Ainult et seeläbi toimuks just see, mille vastu toimkond võitleb: see viiks tõepoolest krooni üleväärtustamisele ja siinse toodangu konkurentsivõime nõrgenemisele välisturgudel. Nii nagu leiva hinna tõstmine pole veel inflatsioon, pole ka näiteks vee hinna keskerakondlik langetamine deflatsioon.

See viimane järjekordsete valimiste tõmbetuules Tallinnas ettevõetav aktsioon näibki olevat olnud ärgituseks toimkonna avastustele. Ainult et Keskerakonna plaanikomiteeliku hinnalangetamise maksab tarbija niikuinii kinni pärast sügisesi valimisi. Soovitataval hindade reguleeritud deflatsioonil on teinegi komponent -- nimelt eeldab see avalike eelarvete avamist dotatsioonideks tootjatele.

Nii küsis toimkond. Pigem tuleks otsida vastust sellele, mida ei tohiks teha. Enesestmõistetavalt ei tohi Eesti hakata mängima krooniga, sest Eesti-taolises väikeses ja ülimalt avatud majandusega riigis ei muutu ekspansiivne rahapoliitika isegi lühiajaliselt iialgi ekspansiivseks majanduspoliitikaks. Pigem toob see kaasa ressursside väljavoolu, mille hiilgavaim näide on Venemaa. Kindlasti tuleb hoiduda valitsuse n-ö heast tahtest astutud sammudest, mille tulemusena näiteks kasvas esimeses kvartalis keskmine pension võrreldes aastatagusega 29,5%, keskmine palk aga üksnes 11,5%. Unustada tuleb need ajad, mil Venemaa ostis Maailmapanga raha eest Eestist võid ja vorsti. Mis puutub soovitatavasse kontrolli monopoolsete hindade üle, siis nende üle otsustagu konkurentsiameti-taolised institutsioonid, mitte valijate hääli lugevad poliitilised kogud.