Passiivsete päikeseparkide aeg saab läbi: päevastel tundidel on elektrit turul üle

See kiire kasv on ühest küljest positiivne samm kliimaeesmärkide saavutamise ning regiooni energiaautonoomia ja -julgeoleku tugevdamise suunas. Teisest küljest on see aga muutnud, kuidas ja millal elektrit süsteemis toodetakse, ning nõrgestanud mitmeid eeldusi, mis varem tegid passiivsed PV-investeeringud atraktiivseks. Käesolevas kontekstis tähendab passiivne päikesepark PV-jaama ilma salvestuse ja ajastuspõhise juhtimiseta. Sellise jaama tootmine sõltub otseselt päikesekiirgusest ning toodangu ajastamist ei ole võimalik kohandada vastavalt turusignaalidele.

Suvekuudel ja päevastel tundidel ületab elektri pakkumine üha sagedamini nõudlust. Eestis ja kogu Baltikumis toodavad päikesepargid elektrit sageli samal ajal ning piiriülesed ühendused ei suuda alati ülejäävat elektrit ära kasutada. Tulemuseks on püsivalt madalad elektrihinnad just neil tundidel, kui päikeseenergia tootmine on suurim.

See on viinud olukorrani, kus mõned tootjad on pidanud ajutiselt tootmist vähendama või selle suisa peatama, sest süsteemil puudub võimekus lisanduvat elektrit vastu võtta. “Veel mõni aasta tagasi peeti negatiivseid või väga madalaid päevaseid elektrihindu pigem erandlikuks nähtuseks, kuid nüüdseks on sellest saanud suveperioodil üsna tavapärane turuolukord,” selgitab Mitrofanov.

2025. aastaks ei olnud see enam haruldane nähtus. Suve jooksul võib pikemate perioodide vältel päikesest toodetud elektri võrku müümine tuua väga väikest tulu või toota isegi kahjumit, kui arvestada müügimarginaali ja bilansihalduse kulusid. Eriti haavatavad on päikesepargid, mis on rajatud passiivsete spot-turu varadena – eelkõige väiksemad projektid ilma paindlikkuseta. Tegemist on parkidega, mille ärimudel põhineb toodetud elektrienergia kohesel müümisel võrku.

See muutus mõjutab ka ettevõtteid, kes paigaldasid PV-süsteemi peamiselt omatarbe katmiseks. Kuigi kohapealne päikeseenergia vähendab võrgust ostetava elektri hulka, jääb majanduslik kasu sageli oodatust väiksemaks, sest suurim toodang langeb kokku perioodidega, mil elektri turuhind on madal. Teisisõnu toodab päikesepark kõige rohkem energiat ajal, mil elekter on turul odav.

Selle tulemusena vähenevad omatarbimisest saadavad säästud ning võrku suunatud ülejääk annab sageli väga väikest väärtust. Tegemist ei ole ajutise turutasakaalutusega, vaid päikeseenergia edu loomuliku ja struktuurse üleküllastuse tagajärjega.

PV-omanikele võib praegune turuolukord tunduda pettumust valmistav, sest algsed äriplaanid ei tööta enam ootuspäraselt. Seetõttu on lihtne järeldada, et päikesepargid ei ole enam tulusad investeeringud. Tegelikkuses ei ole muutunud päikeseelektri kasulikkus, vaid tingimused, mille alusel see väärtust loob.

Elektril on väärtus mitte ainult tootmise hetkel, vaid eelkõige siis, kui seda saab õigel ajal kasutada, salvestada või turule suunata. Seetõttu peitub lahendus energiahalduse võimekuses reageerida turusignaalidele. Ilma juhtimisvõimekuseta PV-pargid peavad turu tulemustega lihtsalt leppima, samas kui paindlikud süsteemid suudavad hinnasignaale ära kasutada ning saavutada isegi kõrgema tootluse, kui algselt prognoositi.