Väetiste kasutus väheneb, hinnasurve kasvab ja saagikused võivad langeda

Kuigi viimastel aastatel on väetisekasutus vähenenud, ei tähenda see tingimata tootmise muutumist vähem intensiivseks. Vastupidi – taliviljade osakaalu suurenemine külvikorras tähendab, et tegelik väetamise vähenemine on olnud isegi suurem, kui pelgalt statistikat vaadates paistab.

Mineraalväetiste kasutamine oli Eestis kasvutrendis kuni 2022. aastani, mil hektari kohta kasutati 155 kilogrammi mineraalväetisi. Seejärel on toimunud järkjärguline vähenemine ning eelmisel hooajal jõuti tagasi 2020. aasta tasemele – 137 kilogrammini hektari kohta.

Samas on taliviljade osakaal külvikorras tõusnud viiekümnelt protsendilt kuuekümne viie protsendini. Kuna taliviljade kasvatamine nõuab suuremaid väetusnorme, siis on väetiste kasutamine hektari kohta teinud suuremagi languse, kui esmapilgul näib.

Karbamiidväetiste hinnad tõusid maailmaturul märtsi jooksul 400 dollarilt 800 dollarini tonni kohta. Ka gaasi hind tegi sarnase hüppe.

Eesti põllumees tundis sõja esmast mõju eelkõige kütusehindades, kuid suvel tuleb hakata ostma sügiseks vajalikke NPK-väetisi. Nende puhul võib oodata 30–35 protsendi suurust hinnatõusu võrreldes eelmise aastaga.

Praeguste arengute põhjal võib tulevikus oodata veelgi väiksemat väetiste kasutamist, mis paratamatult peegeldub ka saagikuses.

Kui olukorras midagi positiivset näha, siis on võimalik, et Iraani konflikt on ootamatult parandanud Euroopa põllumeeste konkurentsivõimet. Kui aasta alguses tundus, et Euroopa kaotab süsiniku piirmeetme rakendamise tõttu ülejäänud maailmaga võrreldes veelgi konkurentsivõimes, siis sõja tulemusel tegi ülejäänud maailm suure sammu Euroopale lähemale. Paremaks ei läinud kellelgi, küll aga on nüüd kõigil ühtlaselt halb.

Kuigi lähiaja väljavaade on põllumeeste jaoks keeruline, võivad pikemas perspektiivis saabuda ka paremad ajad. Iga sõda saab ükskord läbi ning Euroopas on juba käimas CO₂ maksustamise süsteemi ülevaatamine.

See tähendab, et tulevikus võivad muutuda nii väetiseturu reeglid kui ka Euroopa põllumeeste konkurentsitingimused. Eesti põllumajanduse jaoks sõltub palju sellest, kui kiiresti stabiliseeruvad energiaturud ja väetiste hinnad ning kas põllumeestel tekib taas võimalus investeerida tootlikkusse, mitte ainult kulude kokkuhoidu.