„Veel üks aasta” võib olla saatuslik: kuidas ettevõtte müük muutub sundotsuseks

Tehingunõustajate praktikas leidub siiski ka vastupidiseid näiteid. Maasik toob esile juhtumi, kus InCorply poole pöördusid pika ajalooga ettevõtte omanikud. Ettevõttel oli stabiilne müügitulu, sektori keskmine kasumlikkus ja kindel positsioon turul. Mõlemad omanikud olid aktiivselt ettevõtte juhtimises tegevad – pensioniealised, vitaalsed ja edasipüüdlikud.

Samas tunnistasid nad, et ettevõtte arendamisega tehakse juba mõnda aega pigem miinimumi ning vanus „annab ka vahel tunda”. Müügimõte ei tekkinud kriisist, vaid arusaamast, et kuigi praegu veel jaksatakse, ei ole see seisund püsiv. Kuna müügiprotsess võtab niikuinii aega, otsustati hinnata, kas ja millise hinnaga turul huvi võiks tekkida.

Ettevõte ei olnud enam kasvufaasis, kuid oli heas toonuses ning selgelt arusaadav sihtmärk oma valdkonna tugevamale turuosalisele. Aasta kestnud protsessi tulemusel ettevõte müüdi. Tagantjärele vaadates oli otsus tehtud napilt õigel ajal.

Maasiku sõnul näitab seitsme tegutsemisaasta kogemus selget mustrit: ettevõtteid ei sunni müüma kehvad majandustulemused. Vastupidi – paljud sundotsusena tehtud müügid toimuvad ettevõtetes, mis on kasumlikud ja näiliselt stabiilsed.

Otsus muutub sundotsuseks hetkel, mil ettevõtte seis on küll hea, kuid omaniku võimekus ettevõtet edasi arendada ning otsustada müügi ajastuse, ostja ja tingimuste üle hakkab kiiresti kahanema.

Paljudes ettevõtetes on omanik aastaid kandnud peamist otsustus- ja vastutusrolli. Ta teab kõike, otsustab palju ja vastutab kõige eest. Mingil hetkel aga väsimus kuhjub. Energia ei ole enam endine, riskitaluvus langeb ja igapäevane juhtimine muutub koormaks.

Samas tundub ettevõte „liiga hea”, et müüa, ning otsust lükatakse edasi. Just selles faasis hakkab Maasiku hinnangul kontroll tasapisi kaduma.

Tehingunõustajate praktikas nähakse korduvalt, et müük hakkab muutuma sundotsuseks mitme asjaolu koosmõjul: