Rand & Tuulbergi ESG juht: müüdid ehitussektori jalajälje suurusest moonutavad tegelikkust

Ka allesjäänud osa, mida võiks otseselt ehitusele omistada, on mitu nüanssi. Nimelt ehitamise enda jalajälg koosneb kolmest komponendist nagu materjalide tootmine, nende transport ehitusplatsile ning ehitamine ise. Põhinedes olelusringi analüüsidele, kus esimesed kaks neist moodustavad kuni 95% jalajäljest, jääb ehitamisele sellest omistatud riiklikust 50% süsinikujalajäljest alles vaid mõni üksik protsendipunkt.

See kõik ei tähenda Kompuse hinnangul loomulikult seda, et ehitussektor ei peaks mitte midagi tegema. „Kõik saame anda oma panuse väiksema jalajälje suunas. Meie Rand & Tuulbergis oleme võtnud suuna keskenduda sellele, mida meie kontrollime otseselt ehk mõjuala 1 ja 2. Nimelt lähme üle säästlikumale autopargile ja roheenergiale kontorites ning ehitusplatsidel niipea kui võimalik,” selgitab ta. „Mis puudutab palju kõneainet ja peavalu tekitanud mõjuala 3, siis see loob vähe väärtust, tähendades meie sektoris sisuliselt meie ehitavate hoonete olelusringi analüüsi tulemust. Ka selles domineerib väga tugevalt energeetika, sõltuvalt projektist 60-70%. Teine suur komponent ehk 20-25% on materjalid, mille jalajäljest 80% otsustatakse lähteülesande koostamisel. Kui arendajatel on huvi madalsüsinikehituse vastu, tasub kaasata meid nii projekti alguses kui võimalik.”

Teine väide, mida pidevalt korrutatakse, on suur materjalide tarbimine. Kuigi globaalsest 100 miljardist tonnist aasta kaevandavatest maavaradest moodustavad tõepoolest 50 miljardit tonni ehitusmaterjalid, on ka siin Kompuse sõnul omad nüansid. „50 miljardist tonnist on 40 miljardit tonni liiv ning killustik. Nende kaevandamisega võivad kaasneda riskid, aga reeglina on need maapinna lähedal, lihtsasti kättesaadavad ja vajavad minimaalset töötlust. Võrreldes nende kaevandamist nikli, koobalti või vasega, on viimaste mõju keskkonnale ikka teisest kategooriast! Seda ilmestab ka fakt, et Eesti ehitusmaterjalide eriheitetegurite andmebaasis on nii liiva kui killustiku jalajälg sisuliselt 0 (0,0008 kg CO 2 e/kg).”

„Ja olgem ausad – sild või kortermaja on ka märksa suuremad „tooted“ kui telefon või auto. Seega on isegi mõnevõrra üllatav, et ainult 50% kõigist materjalidest jõuab ehitusse. Samuti on raske väita, et me justkui toodaks või tarbiks ehitatud keskkonda üle. Meil pole tekkinud „kiirkinnisvara“ nagu on kiirmood ja kiirtoit. Ehitused on loodud kestma aastakümneid kui mitte aastasadu!” ütleb ehitusfirma ESG juht. „Ja kuna globaalne rahvastik on endiselt kasvamas, jätkub ka linnastumine. Lääne maailmas on märksõnad elamuasemekriis, kinnisvara kättesaadavus ja lagunev taristu, seega kui ühele äärmusele meeldib rääkida ehitamise lõpetamisest, siis reaalsus on midagi muud.”

Ta lisab, et sarnaselt süsinikujalajäljele saab ka materjalide osas väga palju ära teha. Alustades põhjalikumast planeerimist ning projekteerimisest. Näiteks kipsplaadi laius on 1,2 meetrit olnud juba aastakümneid, kuid ruumide planeerimisel endiselt nende mõõtudega arvestada ei osata. Projekteeritakse endiselt materjalidega, kuigi tänane tehnoloogia võimaldaks juba projekteerimist toodetega. Ja kui tulla tagasi 40 miljardi tonni liiva ja killustiku juurde, siis sellest omakorda 40-50% kasutatakse betooni tootmiseks. Ehk nende materjalide kaevandamise vähendamiseks peaks vähendama ka betooni tarbimist. See kindlasti ei tähenda, et kõike peaks puidust ehitama, aga samas on puit üks väheseid taastuvaid ehitusmaterjale, mille parimal viisil väärindamisest võidaksid kõik.

Üks viis ressursiefektiivsuse kasvatamiseks on Kompuse sõnul ehituse platsilt ära viimine. Ehitusplats on ebastabiilne keskkond, mida on raske automatiseerida. 3D printima ei hakata maju veel niipea, sest lisaks betooniprinterile oleks vaja ka eriosade, avatäidete ja siseviimistluse printereid. Lihtsam lahendus on viia ehitus tehasesse, stabiilsesse keskkonda ning automatiseerida tegevusi seal.

Keskkonna osas kolmas levinud hüperbool on see, et kolmandik kõigist jäätmetest tuleb ehitamisest ning lammutamisest. Sarnaselt eelmistele väidetele on ka siin mitu nüanssi. „Nimetatud kolmandik on Euroopa keskmine. Statistika ütleb, et Eestis tekkivatest jäätmetest on 3,3 miljonit tonni ehk 14% on ehitus- ja lammutusjäätmed. Võrreldes olmejäätmete 2% ehk 0,5 miljonit tonniga on see kahtlemata suur, aga tegelikult moodustab 3,3 miljonist tonnist üle kahe miljoni pinnas. Kuigi osades kohtades võib see pinnas olla saastunud, on see reeglina koheselt uuesti kasutatav, näiteks vanade karjääride korrastamisel.

Allesjäänud miljonist tonnist üle poole ehk 57% moodustavad betoon, telliskivid ja keraamikatooted. Betoon ja telliskivi reeglina muutuvad jäätmeiks ikkagi hoone elutsükli lõpus, mil need üldiselt purustatakse ja kasutatakse samuti tagasitäiteks. Ülejäänud osas moodustavad enamuse erinevad metallid, mis lähevad otse taaskasutusse.

„Aga muidugi saame ka jäätmete osas üht-teist ära teha, alustades jäätmetekke ennetamise ehk tarbetu raiskamise elimineerimisega. Lõpuks on see ju topeltkulu maksta kõigepealt materjalide eest ning pärast nende jäätmete äravedamise eest. Lisaks saab anda panuse paremini ehitusjäätmeid sorteerides, mis nii jõuavad suurema tõenäosusega ringlusse. Samuti on sorteeritud jäätmete äravedu palju soodsam,” ütleb Kompus. „Kokkuvõttes on ehitus- ja kinnisvarasektor palju kestlikum kui räägitakse, aga sellegi poolest saame juba täna teha palju, et muutuda veelgi paremaks.”