Kuidas poliitikud ja keskpankurid on viinud meid kuristiku äärele

Pärast veelgi suuremaid päästepakette oleme silmitsi veelgi hirmuäratavama dilemmaga. Globaalne majandus on jõudnud majandussurutise [vähemalt kaks kvartalit kestev majanduslangus] äärele ajal, mil valitsuste ja erasektori laenud on paisunud tohutult suureks. Valitsused, ettevõtted ja paljud majapidamised on kõrvuni laenudes. Kui kriis tuleb, siis peavad keskpangad tooma lauale veelgi suurema päästepaketi. Sellel kriisil saavad olema tõsised tagajärjed meile kõigile. Selleks, et aru saada, miks see nii läheb, vaatame praegust olukorda ning majandusajalugu lähemalt.

Ma arvan, et me võtsime majanduskollapsi põhjused väga hästi kokku 2013. aasta juunis avaldatud artiklis. Me kirjutasime:

“On võimalus, et pangandussektor ja maailmamajandus päästeti 2008. aastal liiga tugevaid meetodeid kasutades. Selle tagajärg on arvatavasti maailmamajanduse zombistumine, kus kahjumlikke pankasid ja ettevõtteid hoitakse odava laenurahaga elus ning valitsustele määratakse päästepaketid.”

USA intressimäärade poliitika peegeldab seda hästi. Alates 2008. aastast kuni 2015. aastani hoiti intressimäärasid nullprotsendi lähedal. Viimati olid intressid nii madalal tasemel suure depressiooni ajal.

Föderaalreservi erakordset intressipoliitikat kopeerisid ka mitmed teised keskpangad. Jaapani Keskpank oli intressid nulli viinud juba 1999. aastal, 2007. aastal tõsteti need 0,5 protsendini, aga pärast 2009. aasta finantskriisi olid need jälle nullis. Lisaks sellele viis Euroopa Keskpank 2014. aasta juunis intressid negatiivseks, Jaapani Keskpank tegi sama 2016. aasta jaanuaris. Algas ajastu, kus finantsiliselt toimus maailma väärastumine.

Keskpangad seavad lühiajalisi intresse kehtestades pankadele konkreetse intressi, mida nad oma keskpangas olevate hoiuste pealt saavad. Keskpank seab reservidele intressimäära ning intresside kontrollimiseks hakatakse vajadusel ka turgudelt vastavaid väärtpabereid ostma. Pangad teenivad suure enamuse oma kasumitest hoiuste ja laenude intresside erinevusest. Nimelt laenu- ja hoiuseintressid määravad ära panga kasumlikkuse. Kui intressimäärad on aga väga madalal, siis see vahe muutub olematuks. Ja kui intressid on negatiivsed, siis see seos pöördub. Kui pankade kasumimarginaalid on surve all, siis nad hakkavad vähem laenama, mis omakorda mõjutab nende kasumlikkust negatiivselt. Kui kasumlikkus on aga surve all, siis kiputakse rohkem laenama zombi-ettevõtetele (nendest tuleb juttu allpool) – selle eesmärk on vältida edasisi kaotusi.

Teine keskpankade väärastunud innovatsioon oli valitsuste riigivõlakirjade ostmine järelturult. Selleks, et taoline poliitika kõlaks nagu rahapoliitika, hakati seda kutsuma kvantitatiivseks lõdvendamiseks ( quantitative easing, QE ). Föderaalreserv alustas 2008. aasta oktoobris QE-programmide globaalse tsükliga. Nende põhjenduseks oli asjaolu, et intresse saab nulli viia, aga see ei pruugi olla majanduse elustamiseks piisav. Tegelikult oli võimalik QE-programme kutsuda ka “võlakirjaturu osaliseks sotsialiseerimiseks” ja sinna see kõik lõpuks liikuski.

QE-programmide tõttu suurenes ringluses oleva raha hulk massiliselt, eriti peale 2020. aasta koroonakriisi päästepakette. Nendega on loodud finantsturgudel kataklüsmilisi moonutusi, mis lõpuks viisid väga kiire inflatsioonini. Teisisõnu – keskpankade rahapoliitikad on majandusele olnud väga kurjakuulutavad. Kuid seegi ei ole kõik.